Võiks isegi öelda, et kunstihoone on «EKKMi pannud», sest teatavasti on just sadamaäärne EKKM koht, mis iga näitusega uue ilme saab. Kunstihoones on ruumid enamasti jäetud tavapäraseks. Kuid nüüd elavad suure saali lae sees linnud ja üks tuba asuks justkui vee all. Ruum on tõesti huvitavalt lahendatud.
Teise nalja rääkis mulle kolleeg, et kunagi oli ta käinud peenel kuraatorite-galeristide dineel, kus siis kõik tema ümber kiitlesid sellega, kui vähe keegi maganud on. «Mina pole sisuliselt kaks nädalat maganud.» «Mina magasin viimati kolm kuud tagasi ühel performance’il, kus paluti kümneks minutiks silmad kinni panna.» Ühesõnaga, kogunesid umbes sellised inimesed nagu naispeategelane Ines suurepärase Maren Ade «Toni Erdmanni» filmis, mis hiljuti Eestiski kinodes jooksis. Filmist selgus muidugi, et töönarkomaane leidub igas valdkonnas, mitte ainult kuraatorite ja galeristide maailmas. Nad käivad lõunapausil jooksmas, kohvitops käes, ei söö mitte midagi ja muidugi ka ei maga ega laiskle niisama. Küll aga saadavad kogu aeg meile, valmistuvad koosolekuteks, külastavad vastuvõtte ja võtavad vastu tähtsaid kõnesid.
/nginx/o/2020/03/06/12993357t1h0cd9.jpg)
