Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Milleks meile muinasjutud?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Helen Rekkori lavastus «Süüria rahvalood» | FOTO: Mats Õun

Ei mingit surmahirmu. Ei mingeid kaela langevaid pomme, mürsukilde, Kalašnikovi automaatidega ringi silkavaid pühasõdalasi ega enesetaputerroriste. Isegi mitte suurriikide mahhinatsioone. Lihtsalt ükskord ennemuistsel aal Süürias. Tavalised inimesed – vooruslikud ja pahelised, rikkad ja vaesed, laisad ja usinad – tavatutes olukordades.

Kõlab nagu muinasjutt? Aga seda see ju ongi!

Helen Rekkori lavastus «Süüria rahvalood» põhineb Süüria poeedi Samir Tahhani kogutud rahvapärimusel, mida tunneb peast iga väike Süüria ilmakodanik. Rekkor valis trupiga välja kümme intrigeerivamat muinasjuttu, punus sinna juurde veidi tuttavlikke jooni tänapäevast ja pani selle põneva kompoti lavale, eestlastele seedimiseks.

Süüria muinasjuttude lavastamine on julge ettevõtmine. Esiteks on teatri tehniline võimekus piiratud, teiseks on materjal nõudlik teatritegijaile ja võõras vastuvõtjaile. Õnneks on muinasjuttudes käsitletavad teemad üldinimlikud ja universaalsed, mis sest, et teistsuguses pakendis. Nendele, kes mõistukõnet üldse läbi ei hammusta, lajatatakse iga muinasjutu lõpus moraal näkku ilma igasuguse valehäbita.

Tegelikult on igal muinasjutul täpselt nii palju tõlgendusviise, kui on teatris publikut. Ilmekas näide on leivaleotamise muinasjutt, mis mõnele räägib ääretu laiskuse tagajärgedest või liigsest eneseuhkusest. Mõni teine võis muinasjuttu aga Edgar Savisaare pilkamiseks pidada. Selliseid äratundmise hetki võib lavastuses veel leida.

Lavastuse sõlmprobleem on terviku moodustamine, sest lavale tuuakse kümme üksteisest sõltumatut ja eraldiseisvat muinasjuttu. Esimene vaatus ongi fragmenteeritud ja tundub, et läbivat tervikut ei olegi taotletud. Teises vaatuses tehakse aga kannapööre ja kõik muinasjutud põimuvad mängleva kergusega üheks selgeks tervikuks.

«Süüria rahvalood» on visuaalselt lummav lavastus, mis napsab pahaaimamatu teatrikülalise tuttavast kultuuriruumist välja ja poetab õrnalt maha kuskil Süürias. Lavastuses on niivõrd oskuslikult kombineeritud video- ja pildiprojektsioon (Kristin Pärn) ning varjuteater, et aeg-ajalt tekib tunne, nagu istuks ise Aleppo turuplatsil või kössitaks kuskil sügaval maa all vangikongis. Ehe näide sellest, et loovusel pole teatris piire.

Lavakujundus (Maarja Pabunen) on lahendatud lihtsalt ja nutikalt: keset lavapõrandat on kõrgemate servadega piiritletud suurem nelinurkne ala, mis kohandatakse kas liivakastiks, basseiniks või kasvõi ballisaali põrandaks. Ruumile annavad tähenduse näitlejamäng ja Lähis-Ida arhitektuuri projektsioonid valgetel kardinatel. Lavastuse teises vaatuses kardinate abil tekitatud lavasümmeetria ja ruumi sügavuse illusioon löövad lihtsalt pahviks.

Eksootilise õhkkonna loomisel on oluline osa ka muusikal (Martin-Eero Kõressaar ja Villem Rootalu), mis on Süüria rahvamuusikast inspireeritud originaallooming. Sahisevad rütmipillid ja müstilised kitarrihelid koovad hubase ja saladusliku atmosfääri, milles on täiesti aimatav koriandri, muskaatpähkli ja kardemoni aroomi segu. Tossumasin tekitab saali vesipiibu sinaka suitsu ning vinene olek kaob alles mõnda aega pärast etenduse lõppu.

Näitlejatele on Helen Rekkori lavastuses mängimine kindlasti keeruline väljakutse. Koos muinasjuttudega vahelduvad ka rollid, mis tähendab näitlejatele alatasa rollidesse sisse ja neist välja hüppamist. Eriti hästi sai sellega hakkama Rauno Kaibiainen, kellel õnnestus oma paljude tegelaste juures esile tuua mõni värvikam omadus, mis neid teistest rollidest eristas. Kaibiaineni näljase kassi roll on heas mõttes perversne ja vastik, Savisaare parodeerimine aga tabab otse naelapea pihta. Naistest paistab silma Katrin Kalma, kelle üks värvikamaid rolle on ihnuskoi – koogutamine, habeme näperdamine ja häälega mängimine varjavad imehästi tema naiselikud omadused. Näitlejamängule aitavad kaasa ka kostüümid, mis paistavad minimalistliku lavakujunduse kõrval hästi silma. Siiski on lavastuses ka mõningaid piinlikke hetki, kus näitlejad pingutavad kohati üle või ei taba oma rolli essentsi. Näiteks laval siblivad hiired (Katrin Kalma, Shannon Quinn ja Artur Linnus), kes piiksuvad ja vääksuvad valjul häälel ja käituvad mitte eriti närilistele omasel moel.

Koguperelavastus «Süüria rahvalood» on põgus pilguheit rahvale ja kultuurile, mida meil siin põhjas ei mõisteta ja mida mõnevõrra isegi kardetakse. Muidugi ei suuda teatrilavastus veel ühe rahva hingeelu lahti murda, kuid jääd murrab küll.

Ei mingit surmahirmu. Puhas elurõõm.

Arvustus

Vaba Lava «Süüria rahvalood»

  • Lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Liis Väljaots, kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Kristin Pärn, heliloojad ja helikujundajad Martin-Eero Kõressaar ja Villem Rootalu, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Artur Linnus, Katrin Kalma, Rauno Kaibiainen ja Shannon Quinn.
  • Esietendus Vaba Laval 29. oktoobril (kuraatorprogramm)
Tagasi üles