Jean-Michel Jarre: pole olemas head ega halba elektroonilist muusikat, on lihtsalt selle eri vormid

Jean-Michel Jarre. Foto: Sander Ilvest

Jean-Michel Jarre on muidugi puhas legend. Legendidega silmast silma kokku saada pole vahel hea, paljugi mis. Olen Saku Suurhalli backstage’is üsna ärevuses, sest mõne tunni pärast algab hallis Jarre’i kontsert. Lavatagune on täis üsna paksu efektitossu, kurk hakkab kuivama. Ootame.

Samas on Jarre’i enda saabumine udupilvest väga efektne. Äkki ta ongi minu ees. Ta on suurepärases füüsilises vormis, energiline, juuksed uljalt sassis, kannab nahktagi ning päikeseprille. Jarre on just andnud intervjuu ühele Austria telekanalile. Tal on sümpaatne hääl, ta räägib rahulikult ja vaatab otse silma sisse. Prillid võtab rääkimise ajaks eest. Tal on meeldiv ja rahulik pilk. Kõneleb, et Tallinn on ilus linn ja et lund on vahva vaadata ja et talle on lumi tegelikult alati meeldinud. 

-Mis tunne on, kui teid kutsutakse elektroonilise muusika ristiisaks?

Ah, tead, mulle see maffiavärk üldiselt ei meeldi. (Muigab.) Aga kui mõelda sellest muusikažanrist nagu omaette perekonnast ja kui inimesed just tahavad mind nii kutsuda, siis miks mitte. Eri põlvkondade liikmed on minu vastu tõepoolest väga kenad olnud ning öelnud, et olen neid inspireerinud. Seda on tore kuulda.

Tegelikult on palju minu loomingust seotud ka kollaboratsioonidega, mis on muidugi huvitav, kui mõtlema hakata. Elektroonilises muusikas pole aga midagi pistmist Ameerikaga. Bluus, džäss – palun väga, ent elektrooniline muusika on pärit Euroopa kultuurist. Meil on selline perekonnahing Euroopas. Kui rock’n’roll on näiteks etniline muusika, mis on pärit Ameerikast, siis enamik elektroonilisest muusikast on ka etniline muusika, mis tuleb Euroopast ja läheb maailma laiali.

-Kui rääkida elektroonilise muusika populaarseks muutumise juurtest, siis kerkivad teie kõrval selgesti esile veel Kraftwerk ja Giorgio Moroder. Kumb nendest on teile südamelähedasem?

See on keeruline küsimus. Mõlemad on suured artistid. Ma ütleks, et Moroderi hakkasin kuulama märksa hiljem, Kraftwerk tuli varem. On muidugi tähelepanuväärne, et sakslastel on oma suhtumine elektroonilisse muusikasse. Selline omamoodi jahedus.

Prantsuse elektroonika on seevastu oluliselt impressionistlikum, Air näiteks suudab luua suurepäraseid helimaastikke ja ehitada üles põnevaid saunde. Meloodia on sellisel juhul kõige tähtsam. Seega põhimõtteliselt teistsugune lähenemine.

-Milliste artistidega plaanite tulevikus veel koostööd teha? Kas «Electronica» kolmas plaat tuleb?

(Laiutab käsi.) Mul läks esimese kahe peale kokku viis aastat. Ausalt öeldes ma ei uskunud, et nii paljud muusikud on nõus minuga koostööd tegema. Ma töötan üldiselt üksinda, nüüd aga oli korraga nii palju muusikuid minu ümber! Mulle tundub, et eelistan siiski natuke intiimsemaid ja minimalistlikumaid projekte, «Oxygène’i» järg näiteks...

Võib-olla tulevikus, ei tea, aga praegu ei ole kindlasti rohkem plaanis.

-Mõlemad plaadid olid väga head, mulle meeldis eriti ka see, ta need tulid üsna ootamatult.

Aitäh.

-Kas pole mõnikord tekkinud mõte teha vahelduseks üks süntesaatorivaba kitarriplaat?

Miks mitte, ma olen ju ise ka kunagi rokkbändis kitarri mänginud! (See juhtus aastal 1967 ja bänd oli The Dustbins – M. H.). Siiani on vahel väga lahe kitarri mängida. Aga minu maailm on siiski elektrooniline muusika, ma võin selle juurest vahel korraks mujale hüpata – tegin hiljuti muusikat 16 keelpilliga orkestrile muide, see oli päris spetsiifiline ja keeruline, aga miks mitte.

-Kitarr kitarriks, aga kui järele mõelda, siis ei ole ma teid kunagi laulmas kuulnud. Miks mitte sedagi proovida?

Olen muide sedagi teinud, läbi vokoodri, tõsi küll. Oma loomulikku lauluhäält aga ei kasuta ma tõesti, austan lihtsalt oma publikut selleks liiga palju!

-Paljudel praegustel elektroonilistel artistidel pole mingit muusikalist ettevalmistust, väga palju saab ära teha programmidega. Kuidas nendesse suhtute?

Päris nii ei saa küsida. Elektrooniline muusika ongi oma olemuselt mitmesugused tehnikad. Pole olemas paremat ega halvemat. Muusikale võib läheneda nii, et see põhineb nootidel, aga põhimõtteliselt on tegemist müraga. 

Minu professor ja mentor Pierre Schaeffer oli üks elektroakustilise muusika pioneeridest. Tema õpetas, et sa võid panna mikrofoni vaat nii (võtab mu käest mikrofoni ja tõstab üles), minna lihtsalt välja ja lindistada tuule häält ja vihma sabinat või tänavamüra koos mootorihäältega, aga see kõik ongi muusika! Sa võid neid hääli töödelda, kui soovid, väga lihtne. See on nagu kokkamine. Elektrooniline muusika on väga sensuaalne ja orgaaniline. Veel kord: pole olemas head ega halba elektroonilist muusikat, on lihtsalt selle eri vormid.

Ma olengi tegelikult püüdnud terve elu luua silda helidega eksperimenteerimise ja klassikalises vormis meloodiate vahel. Ja kõige tähtsam muusika juures on just meloodia.

-Kui tulla korraks tagasi teie läbimurdealbumi «Oxygène» juurde, siis ei tahtnud seda keegi alguses avaldada, et mingi imelik asi. Pole trummarit, pole lauljat, pole kolmeminutilisi poplaule. Kas teil on endal ka natuke naljakas sellele nüüd tagasi mõelda?

On ikka, aga nii läheb alati, kui hakkab midagi uut juhtuma ja kui teed midagi, mis astub süsteemi vastu. Ma mäletan ka seda, et kui plaat ilmus, saatis mitu ostjat selle tagasi. «Oxygène» on valge müraga ja nad arvasid, et on saanud praakeksemplari.

Selles ajast on palju muutunud, aga ega see kerge olnud, kui tagasi mõtlen. Mul polnud muide endal ka vähimatki aimu, et see saab nii menukaks.

-Olete mänginud 3,5 miljonile inimesele korraga, nii et põhimõtteliselt kuulas teid umbes kolm Eesti täit inimesi. Mis tunne see oli? Kas saab seda üldse sõnadesse panna?

Väga raske on, Moskvas ma tõesti ei oodanud midagi niisugust, linnapea ütles, et noh, 30 000 ehk tuleb. See oli nagu unenägu!

Moskvas räägiti mulle ka seda, et nõukogude ajal oli minu muusika keelatud, mis on muidugi kummaline. Tavaliselt keelatakse midagi ära ikka sõnade pärast, aga minu muusikas ei olegi üldse sõnu. Mulle räägiti ka seda, et minu muusikat peeti vabaduse ja vastuhaku sümboliks. Selle pärast ma musta nimekirja sattusingi.

Kontserdil sõltub alati kõik sellest, kas artisti ja publiku vahel hakkab keemia tööle või mitte. Publiku arv ei olegi tähtis.

-Oletame, et teie kontserdile on tulnud ainult üks inimene. Kas esinete talle või jätate kontserdi ära?

Ei jäta ära. Igal juhul mängin. Ma olen muide esinenud ka väga väikestes klubides. Prantsusmaa on saanud kannatada terroristide käe läbi, inimesed kardavad sageli välja tulla. Ma tahan anda igal kontserdil endast maksimumi. Minu jaoks ongi iga kontsert nagu esimene. Peab austama inimesi, kes on pileti ostnud. Ja elu on tänapäeval niigi keeruline.

-Tänu plaadifirma lahkele abile olen kuulnud teie peagi ilmuvat uut albumit «Oxygène 3». Tuleb tunnistada, et olen jahmunud. See on sama hea ja sama värske kui esimene «Oxygène» aastal 1976. Milles on teie saladus?

Tänan! Ausalt öeldes ei plaaninud ma seda albumit üldse teha, ent eelmisel aastal läksin mõttes lihtsalt ajas tagasi, kui plaadifirma arvas, et peaks midagi tegema «Oxygène’i» 40. aastapäevaks. Mõtlesin, et kui juba selline tähtaeg on, siis miks mitte seda ära kasutada ja teha midagi. Esimest «Oxygène’i» tegin ma kuus nädalat.

«Electronica» projektid olid väga massiivsed, väga palju inimesi oli sellega seotud. Mõtlesin, et vaatan nüüd enda sisse, aega küll eriti palju ei olnud, aga nii hakkas see järg tulema. Saundid ja pillid jätsin samaks, kuid proovisin rääkida teistsugust lugu.

Ma mõtlesingi spetsiaalselt vinüülile. 20 minutit ühel, 20 teisel pool. Üks pool on helgem, teine tumedam.

-Vahel öeldakse, et elektroonilises muusikas pole hinge, on pelgalt masinlikkus. Mõnikord see ehk isegi on nii, aga üldiselt olen sellele alati vastu vaielnud. Kuidas teie?

Väga suur viga on pidada elektroonikat külmaks. Asi on tegelikult väga lihtne: see, kas muusika on hea või mitte, ei sõltu üldse instrumentidest, vaid muusikust. Aafrika tamtamm või Stradivariuse viiul, Gibson Stratocaster või süntesaator, selle taga on alati inimene.