Alateadvuse saabumine vagiinakujulises tiaaras

Dana Michel.

FOTO: Jocelyn Michel / Kanuti Gildi saal

Möödunud reede Punases Majas Telliskivi loomelinnakus. Festivali NU Performance pidu. Veel enne keskööd täiesti inimtühi saal täitub vormitus pulseeruvas intensiivsuses vonklevate kehadega, mille iseolemist massis orkestreerivad Huoratroni-nimelise Soome DJ-duo tekitatud heliorgia murtud biidid.

Iha masinavärk on käima tõmmatud ja undab täistuuridel. Tossumasina anonüümses udulooris kiirgavad prožektorite närveldavad valgusvihud. Kehad, mis küll tammuvad kohapeal, on sisimas kiirendatud. Bergheini-moment; inimestel pole enam egosid, vaid pigem nimetu intensiivsus, kollektiivne kohalolu hommikuni määramatus kestvuses.

Tellijale

Mõtlen, et mis oleks, kui kogu festivali saaks kirjeldada nii nagu seda kollektiivset tantsu, Deleuze’i ja Guattari filosoofia eeskujul pigem platoodena, vabastavate psühhosomaatiliste intensiivsuste väljadena, selle asemel et keskenduda üldtemaatikale või lavastuste tähenduslikule režiile.

Selles hetkes näib see võimalik. Huvitav, mõtlen, kas Postimehe artikli pealkirjas saaks kasutada väljendit «klitoriaalne kabaree» ja seostada seda efektselt fraasiga «Julgus vaadata ihade tundmatusse»? Selles hetkes näib paljugi võimalik.

Tagasi üles