Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2022/01/07/14297418t1h14d3.jpg)
/nginx/o/2016/11/07/6047433t1h65f9.jpg)
Möödunud reede Punases Majas Telliskivi loomelinnakus. Festivali NU Performance pidu. Veel enne keskööd täiesti inimtühi saal täitub vormitus pulseeruvas intensiivsuses vonklevate kehadega, mille iseolemist massis orkestreerivad Huoratroni-nimelise Soome DJ-duo tekitatud heliorgia murtud biidid.
Iha masinavärk on käima tõmmatud ja undab täistuuridel. Tossumasina anonüümses udulooris kiirgavad prožektorite närveldavad valgusvihud. Kehad, mis küll tammuvad kohapeal, on sisimas kiirendatud. Bergheini-moment; inimestel pole enam egosid, vaid pigem nimetu intensiivsus, kollektiivne kohalolu hommikuni määramatus kestvuses.
Mõtlen, et mis oleks, kui kogu festivali saaks kirjeldada nii nagu seda kollektiivset tantsu, Deleuze’i ja Guattari filosoofia eeskujul pigem platoodena, vabastavate psühhosomaatiliste intensiivsuste väljadena, selle asemel et keskenduda üldtemaatikale või lavastuste tähenduslikule režiile.