L, 28.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pool sajandit muutumatut balletti

Heili Einasto, Karl Toepfer
Pool sajandit muutumatut balletti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marika Muiste balletis «Vaikivad monoloogid».
Marika Muiste balletis «Vaikivad monoloogid». Foto: Rünno Lahesoo

Estonia teatris äsja lavale jõudnud lühiballette «Vaikivad monoloogid» ja «Laul maast» lahutab peaaegu pool sajandit, kuid koreograafilise keele ja vaatenurga mõttes näivad nad kuuluvat ühte ajastusse. Samas, kui mõelda näiteks filmikunstile, siis ei paneks 1965. aastal valminud filmi kindlasti samasse patta 2009. aasta väljalaskega.

Kenneth MacMillani «Laul maast» oli omal ajal uudse, isegi julge liikumiskeelega, sidudes klassikalise sõnavara ja kehahoiu modernse plastikaga, ennetades Mats Eki tuntud flekse ning Jiri Kyliani kehalainetusi. Kuigi napp narratiivsus oli oma võidukäiku alustanud juba paar aastakümmet varem, ei olnud see tantsulavadel nõnda valdav kui nüüd.

Kui MacMillani lavastuse maailmaesietenduse daatumiks oleks 2016 ja mitte 1965, ei üllataks see kedagi, sest suur osa viimase poole sajandi ballettidest sisaldab samu liikumis- ja jutustamisvõtteid ning esteetilisi põhimõtteid.

Tagasi üles