/nginx/o/2016/11/09/6055851t1h9ea6.jpg)
20. Pimedate Ööde filmifestivali fookusmaaks on Prantsusmaa ning sel puhul näitab festival spetsiaalselt koostatud, prantsuse komöödiale pühendatud retrospektiivprogrammi, mille 10 filmi jäävad ajavahemikku 1949-2009.
Prantsuse komöödiaklassika PÖFFil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koostöös Prantsuse instituudiga Eestis on PÖFF välja valinud kümme populaarset prantsuse komöödiat, mis kõik kuuluvad maailma huumoriklassika kullafondi ja on naerutanud terveid põlvkondi. PÖFFi raames näitamisele tulevad linateosed demonstreerivad ilmekalt seda, et prantslane naerab alati hea meelega iseenda üle ja armastab selleks kasutada nii kontrastseid tegelaskujusid, sõnamänge kui ka hullumeelselt naljakaid dialooge.
Prantsuse instituudi direktriss Anne Chounet-Cambas meenutab, et veel 20. sajandi alguses ei vaadatud komöödiat kui kino tõsiselt võetavat osa, kuid liikuvatest piltidest kasvas arvestatav kunstivorm välja just tänu komöödiafilmidele. «Komöödiafilmide tegelastega oli publikul lihtsam end samastada – koomilistel tegelastel ei läinud sageli kõik ettevõtmised nii nagu plaanitud ja elu ei olnud alati ilus, aga rahva jaoks tegi olemise kergemaks selle kõige üle naermine. Prantsuse komöödiad räägivad ühiskondlikel teemadel ning nende omapäraks on oskus visata nalja klassivahe ja lõimumise üle. Hiilgava koomiku Louis de Funès’ mängitud tegelaskujud on andnud ühiskondlikule koomikale alustalad. Prantsuse komöödiate kullavaramusse kuuluvate filmide peategelaseks on sageli usulisse, etnilisse või geograafilisse kogukonda sattunud «võõras», kes kujutab filmis potentsiaalset probleemide allikat. Kui esimene jahmatus, kohanemisraskused ja viltuvedamised on möödas, jõutakse loo lõpus aga alati järeldusele, et hoolimata erinevustest on kõrvuti elamine täiesti võimalik ja tegelikult isegi väga tore»
Fookuses näitamisele tulevad filmid:
/nginx/o/2016/11/09/6055831t1h51d2.jpg)
«Suurpäev»
- «The Big Day / Jour de fête», 1949
- Režissöör Jacques Tati, osades Jacques Tati, Guy Decomble, Paul Frankeur
Jacques Tati (1907-1982) oli prantsuse koomik ja filmimees, kelle teosed tõusid esile oma täiuslikkuseni lihvitud tummfilmiliku situatsioonikoomikaga. Legendaarseks on saanud ka Tati mängitav tegelaskuju, ekraanil alatasa segadust külvav heatahtlik härra Hulot, kelle lahutamatuteks kaaslasteks olid vihmavari ja tossav piip. Härra Hulot’d, kes mängis end publiku südameisse filmidega «Härra Hulot’ puhkus» (1953) ja «Minu onu», (1958) võib pidada maailma kinoajaloos samavõrd oluliseks kui näiteks Charlie Chaplini surematut Hulkurit.
Jacques Tati esimeses täispikas mängufilmilavastuses «Suurpäev» kehastab lavastaja ise prantsuse väikeküla postiljoni François’d, kes saab innustust moderniseeruvast maailmast ja võtab kasutusele oma tööd kiirendavad meetodid. Film pälvis Veneetsia filmifestivalil parima stsenaariumi auhinna.
/nginx/o/2016/11/09/6055833t1h8007.jpg)
«Härra gangster»
- «Monsieur Gangster / Les tontons flingueurs», 1963
- Režissöör Georges Lautner, osades Lino Ventura, Bernard Blier, Francis Blanche
Fernand Naudin (Lino Ventura, üks Prantsusmaa armastatumaid karakterstaare 1950ndatest) annab oma lapsepõlvesõbrale hüüdnimega Mehhiklane viimase surivoodil lubaduse seista tema ärihuvide eest ja hoida tema tütart Patriciat. Fernand avastab aga, et sõbra juhitud ärid on olnud enam kui kahtlased. Kuid uudishimuliku notari ja ihukaitsja kaasabil õnnestub Fernan’il seadused maksma panna. Imekaunil Patricial on aga varuks paar üllatust!
Prantsuse filmiklassikasse kuuluv komöödia, palju tsiteeritud žargoonirohke dialoogiga, mis lisab tegevusele nii pinget kui ka paroodiat.
/nginx/o/2016/11/09/6055835t1h4a11.jpg)
«Fantoom»
- «Fantomas / Fantômas», 1964
- Režissöör André Hunebelle, osades Jean Marais, Louis de Funès, Mylène Demongeot
Üks Prantsuse kino suurhitte, populaarse prantsuse koomiku Louis de Funès’ (1914-83) ning näitleja ja kirjaniku Jean Marais’ (1913-98) osalusel vändatud „Fantoom“ põhineb Pierre Souvestre’i ja Marcel Allain’ romaanidel ja nende varasematel ekraniseeringutel ning oli prantsuse vasteks James Bondi fenomenile.
Linateose peategelane on kaval meisterkurjategija Fantoom (Marais), keda püüab tulutult paljastada politseikomissar Paul Juve (de Funès). Komöödia, kuhu Nõukogude kinolevis oli sageli raske kinopiletit hankida, sai kiiresti ka mitu järge, sh «Fantoom tegutseb jälle» (1965) ja «Fantoom Scotland Yardi vastu» (1967), mis olid ka siinsetes kinodes ülipopulaarsed. Ülienergilise näitlemisstiiliga tuntuks saanud de Funès’ tuntumaks rolliks peetakse sandarm Ludovic Cruchot’d «Sandarmi» filmisarjas, mida samuti Nõukogude Liidu kinodes suure eduga näidati.
/nginx/o/2016/11/09/6055839t1h6f74.jpg)
«Mees Riost»
- «That Man from Rio / L’homme de Rio», 1964
- Režissöör Philippe de Broca, osades: Jean-Paul Belmondo, Françoise Dorléac, Jean Servais
Euroopa filmimaailma üks kuulsamaid meesnäitlejaid Jean-Paul Belmondo (sai aprillis 83-aastaseks) tegi koos teise hurmuri Alain Deloniga oma debüüdi 1957. aastal filmis „Kui mängus on naine“. Kuulsus saabus Jean-Luc Godard’i märgilise teosega «Viimsel hingetõmbel» (1960), pärast seda hakati Belmondot kutsuma nii autorifilmidesse kui ka kommertslikematesse filmiprojektidesse.
1964. aastal valminud hoogne seiklusfilm «Mees Riost» kuulub viimaste hulka, kus Belmondo hämmastas kõiki oma hulljulgusega teha filmis esinevaid keerulisi filmitrikke ise, ilma dublandita. Linateos oli üks esimesi, mille prantslased tootsid United Artists kaubamärgi all. James Bondi prantsuspärane paroodia sai kodumaal suureks hitiks ning seda käis vaatamas ligikaudu 5 miljonit inimest.
/nginx/o/2016/11/09/6055841t1h4fe9.jpg)
«Suur jalutuskäik»
- «La grande vadrouille», 1966
- Režissöör Gérard Oury, osades Bourvil, Louis de Funès, Claudio Brook
Prantsuse komöödialavastaja Gérard Oury meelelahutuslik seikluskomöödia, 50 aastat tagasi valminud „Suur jalutuskäik“ oli 42 aastat vaadatuim kodumaine kassafilm.
Kui liitlasvägede lennuk sakslaste poolt alla tulistatakse, suudavad nad end langevarjudega päästa. Kahjuks napib Pariisis sobivaid maandumisplatse ja nii avastab üks inglane end loomaaiast, teine langeb sisuliselt sülle ühele maalrile ja kolmas maandub ooperimaja katusele. Nüüd peavad nad esmalt üksteist üles otsima ja seejärel leidma väljapääsu okupeeritud Prantsusmaalt. Nad saavad abi prantsuse tsiviilisikutelt ja satuvad juhuslikult osalema vastupanuliikumises. Kahtlemata üks suurimaid kultusfilme läbi aegade, kus peaosades hiilgavad prantsuse komöödiahiiud Louis de Funès ja Bourvil.
/nginx/o/2016/11/09/6055843t1hd27f.jpg)
«Pikk blond mees, must king jalas»
- «The Tall Blond Man with One Black Shoe / Le grand blond avec une chaussure noire», 1972
- Režissöör Yves Robert, osades Pierre Richard, Bernard Blier, Jean Rochefort
Kes kinosõpradest ei teaks selliseid terveid põlvkondi üles kasvatanud prantsuse komöödiaid nagu «Mängukann», «Vihmavarjutorge» või «Pagejad»! Kõigis nendes kehastab peaosalist võrratu Pierre Richard, kes oma südamliku ja kogeleva mängustiiliga suutis võluda toonast kinopublikut ning teeb seda ka praegu, olles juba 82-aastane.
Üks 1970ndate suurimaid kassahitte «Pikk blond mees, must king jalas» on pööraselt naljakas lugu muusikust nimega François (Richard), kes enesele teadmata satub poliitiliste intriigide keskele, sest teda peetakse salaagendiks, kuna ta vastab samadele tunnustele. Heasüdamlik mees ei oska aimatagi, et agendid soovivad talle surma, ning usub, et talle pakutakse tööd muusikuna.
/nginx/o/2016/11/09/6055845t1h3f9f.jpg)
«Kits»
- «Goat / La chèvre», 1981
- Režissöör Francis Veber, osades Pierre Richard, Gérard Depardieu, Pedro Armendáriz Jr.
Legendaarsetes prantsuse komöödiates «Pikk blond mees, must king jalas», «Mängukann», «Vihmavarjutorge» ja «Pagejad» alatasa pahandustesse sattuvat nohikust peakangelast kehastanud Pierre Richard mängib selles 1980ndate ühes suurimas menufilmis (seda nii Prantsusmaal kui ka suures Nõukogude Liidus) taas kogelevat äbarikku, kes koos eradetektiiviga (keda kehastab Gerard Depardieu) saadetakse Lõuna-Ameerika džunglisse presidendi tütart otsima.
Depardieu ja Richard moodustavad filmis klassikalise vastandliku paari, kes rõõmustas kinopublikut ennekõike mitmes 1980. aastate komöödias. üks neljast Francis Veberi komöödiast, kus Depardieu ja Richard koos mängivad.
/nginx/o/2016/11/09/6055849t1hf21e.jpg)
«Lollide pidusöök»
- «The Dinner Game / Le dîner de cons», 1998
- Režissöör Francis Veber, osades Jacques Villeret, Thierry Lhermitte, Francis Huster
Edukale raamatukirjastajale ja tema sõpradele on kolmapäev tähtis päev: siis toimub lollide pidusöök, kuhu kokku tulnud semud peavad kaasa võtma ühe idioodi, kelle kallal terve õhtu ilkuda saaks. Lõpuks koidab ka tema õnnetund: ta on leidnud sõbra kaudu tõelise idiootide maailmameistri, aga tüüp osutub parajaks pähkliks, sest tema käitumine on täiesti ettearvamatu.
1993. aasta näidendi filmiversioon «Lollide pidusöök» oli 1998. aastal vaadatuim Prantsuse mängufilm, mis linastus menukalt ka Eesti kinodes. Prantsuse komöödiahittide autori Francis Veberi teos pakub sõna- ja situatsioonikoomika tulevärki, mille eest hoolitsevad eelkõige esmaklassilised prantsuse näitlejad Thierry Lhermitte ja tänaseks juba manalateele läinud Jacques Villeret.
/nginx/o/2016/11/09/6055851t1h9ea6.jpg)
«Amélie»
«Amélie / Le fabuleux destin d’Amélie Poulain», 2001
Režissöör Jean-Pierre Jeunet, osades Audrey Tautou, Mathieu Kassovitz, Rufus
Amélie (Audrey Tautou) elab Montmartre’il, Pariisi kvartalis, mis on nagu omaette maailm. Ta töötab bistroos ettekandjana, käib kohalikult aedviljamüüjalt kaupa ostmas ja tervitab naabreid, nagu elaks väikelinnas. Tema elus ei juhtu midagi erilist, kui välja arvata ema surm, mida Amélie isa seniajani väga raskelt üle elab. Amélie isegi lepiks oma üksildase eluga, kuid ühel päeval leiab ta oma korterist peidiku, mis sisaldab vana karpi endise üürniku lapsepõlvemälestustega.
Kes siis ei teaks «Amélie’d» ja selle võrratut naisosatäitjat Audrey Tautoud! Kindlasti algas paljude jaoks tee Euroopa filmi juurde just sellest filmist, mis 2001. aastal PÖFFil linastudes tõi kokku üle tuhande vaataja. Aegumatu maiuspala nii komöödiasõpradele kui ka romantikutele. Filmi on lavastanud legendaarne Jean-Pierre Jeunet («Delikatessid», «Kadunud laste linn», «Mikmakid»)
/nginx/o/2016/11/09/6055853t1he5fa.jpg)
«OSS 117: Kadunud Rios»
- «OSS 117: Lost in Rio / OSS 117: Rio ne répond plus», 2009
- Režissöör Michel Hazanavicius, osades Jean Dujardin, Louise Monot, Alex Lutz
«OSS 117» sarja filme peetakse ühtedeks parimateks spiooniparoodia žanris. Esimene raamat «OSS 117» ilmus juba viis aastat enne Ian Flemingu «James Bondi» 1949. aastal, seejärel hakati 1950-60ndatel romaani alusel ka edukaid filme väntama; kokku valmis toona seitse filmi. Pärast mõningast pausi, juba praegusel sajandil, võttis spiooniteema taas üles režissöör Michel Hazanavicius, kes pani sarmika Jean Dujardini (sama paar tegi koostööd ka Oscari võitnud „Artisti“ juures) kehastama superagenti, kes peab vastu astuma teistele spioonidele, natsidele, moslemiäärmuslastele ja muidugi ka ohtlikele kaunitaridele.
«OSS 117: Kadunud Rios» on järg 2006. aastal linastunud filmile «OSS 117: Spioonide võrk». Mõlemad kuuluvad vaieldamatult tänapäeva prantsuse kinokunsti stiilseimate filmide hulka.