Leonard Cohen - sünguse ristiisa lahkumine (5)

Janar Ala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leonard Cohen
Leonard Cohen Foto: REUTERS/Eloy Alonso/File Photo

Ei tea, kas Peltsebul traavib mööda maailma ringi või on Anti-Kristus valla pääsenud. Alles kuulsime Donald Trumpi võidust, kui juba peame siia otsa kuulma Leonard Coheni surmast. Cohen, kes oli küll juba 82 ja keda nii mõnigi juba ammuilma surnuks pidas, saab võtta ritta tänavuses, pole küll vist viisakas nii öelda, aga rikkalikus legendaarsete lahkunute reas- Lemmy, Bowie, Prince, Eco, Valter Ojakäär jne. Kuid elatud sai pikk elu ja selle jooksul tehtud palju, muu hulgas saadud nimetatud ka «sünguse ristiisaks». Kui Bob Dylan Nobeli pälvis, kostis selle peale nii mõnigi: «Aga miks mitte Leonard Cohen?»

Möödunud laupäeval Postimehes ilmunud Leonard Coheni viimase plaadi «You Want It Darker» arvustuse pealkirjastas kriitik Lehar Lukjanov «Surm? Vist veel mitte». Veel vist mitte, aga peagi ta tuli. Tahad seda tumedamalt, küsib Coheni plaadi pealkiri. Plaat ise on pälvinud suuremat sorti heakskiitu kogu maailma muusikapressis ja ka Postimees jagas sellele lahkelt maksimumpunktid.

Leonard Cohen sündis Kanadas, Quebecis 21. septembril 1934. Tema vanemate kohta on öeldud: «Olid peened juudid». Tema elu- ja loometeel asus otsustavat rolli mängima õrnas eas toimunud tutvumine Hispaania poeedi Federico Garcia Lorca luulega. Leonard haaras ka ise sule järele.

Pärast ülikooli lõppu ostis Cohen 1500 dollari eest tagasihoidliku maja Hydra saarel Kreeka territooriumil ja hakkas kirjutama. Istus külmades tubades ja kirjutas kurba luulet, on kirjutatud. Nägi toole, mis oleks nagu Van Goghi pildilt maha astunud.

Aastatel 1963-1966 ilmus talt kolm luulekogu, mille müüginumbrid autorit küll ei rahuldanud. Mida teha? Eks ikka minna New Yorki. Linn pakkus hoogsamat seltsielu ja inspiratsiooni edasiseks. Muuhulgas lävis ta tol ajal ka Andy Warholi kuulsa Factory seltskonnaga. Leiva tõi sel põneval perioodil lauale laulude kirjutamine teistele artistidele, teiste hulgas Willie Nelsonile ja James Taylorile. 1967. ilmus ka ta enda esimene plaat, lihtsa pealkirjaga «Songs Of Leonard Cohen». Coheni episoodiline pruut Joni Mitchell lubas ennast tema suhtes väljenduda isegi nii: «buduaaripoeet». Aeg andis veel atra seada. 1970-ndatel oli maailmas energiakriis, kuid Cohenile tuli energiat järjest juurde. Sellega kaasnes arengut nii loometöös kui ka eraelus.

1984. otsustas Cohen, et süntesaatorid on suurepärased, diskograafiasse lisandus «Various Positions», millelt pärinevad sellised lood nagu «Hallelujah» ja «Dance Me To The End Of Love», esimene rääkis seksist, teine Holocaustist.

1995. sai temast buda munk nimega Jikan, mis tähendas vaikust. Tema kohustuste hulka kuulus sel ajal peamiselt oma õpetajale toidu valmistamine. Ta oli juut ja budist samaaegselt. «Budist olen ma depressiivsematel perioodidel,» selgitas ta olukorda.

Coheni karjääri viimase suurema puhangu kutsus esile üks küllaltki kurblooline elufakt. Nimelt oli ta pikaajaline mänedžer pikema aja jooksul tema tagant ka varastada võtnud. Arveametnik võttis summad kokku ja kadunu tulemuseks leiti olevat 5 miljonit dollarit. Donald Trumpi jaoks oleks see võib-olla väike raha, Leonard Cohenile aga suur. Asi lõppes sellega, et aastatel 2008-2013 andis poeet ühtekokku 387 kontserti.

Ühes hiljuti antud intervjuus rääkis ta: «Olen valmis surema, teie jaoks võib see jutt tunduda küll ebamugav, aga nii see on, ärge pange pahaks.» Natukese aja pärast asus ta öeldut küll siluma: «Tegin natuke nalja, mulle meeldib asju üle dramatiseerida, kavatsen elada igavesti.»

Kommentaarid (5)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles