Luuletaja Kaur Riismaa meheiga

Kaur Riismaa Foto: Peeter Langovits

Tänavu kevadel kolmekümnendat sünnipäeva tähistanud Kaur Riismaa on juba vilunud ja kogenud autor. Kuigi ta debüütluulekogu «Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd» ilmus vaid viie aasta eest, 2011. aasta sügisel, on ta loomulikult luuletanud kauem. Nagu vast paljud teismelised, tegi Riismaa esimesi poeesiakatsetusi juba teismelisena. Eks osaliselt see seletabki tema debüütteose hämmastavat küpsust, mille puhul tekkis hetkeks tunne, et kuhu on sellisel autoril üldse võimalik veel liikuda.

Üsna pea sai selgeks, et on ikka küll. Kui võrrelda Riismaa värsket, seitsmendat kogu «Soekülm» tema debüüdiga, on areng – või on see siiski pelk muutumine? – siiski märgatav. Aeg teeb oma töö. Ja just noore inimese puhul võib juba paar aastat või paar raamatut tähendada suurt hüpet.

Riismaa pole siiski mingi hüppaja või kargaja tüüp. Tal on oma laad, oma keel, oma arusaam asjadest, oma viis mõelda ja tunda ning sellest jutustada, ning ka tema areng või muutumine toimub kõige selle sees. Riismaa raamatud – nii luulekogud kui ka kaks proosateost – moodustavad justkui verstapostid ühel teerajal, mis viib üha edasi. Kuhu just, ei tea ilmselt autorgi. Või teab autor vähem kui lugeja, kes saab vaadelda tekste ja teoseid distantsilt ning märgata seda, mis autori jaoks on olemuslik, loomulik osa temast endast.