Kuukass andis teatepulga härra Klaasile

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kairi Look.
Kairi Look. Foto: Peeter Langovits

Näritud õunaga vastu pead saada ei ole just see, mida ka kõige aktiivsemat vaatajaosalust pakkuvas muuseumis ootaks. Liiatigi kui loopijaks on ingel madonnamaalilt ja õun pätsatud kõrvalolevalt natüürmordilt. Aga just see juhtub Kairi Looga uues raamatus. Juhtub muudki. Aadam ja Eva käivad laupäeviti oma ussiga jalutamas, põlev kaelkirjak tõttab kempsu end kustutama, rott restaureerib maale jne.

Kõigepealt tulevad pildid. Salapärased, kummastavad, tõepärased, kuid kiiksuga, teevad rahutuks ja on kõige selle juures lummavalt ilusad. Need ei lase teksti lugeda enne, kui on sabasulgede sahinal vaataja silme ees tuuri või paar teinud. Aga siis tahaks teada küll. Et millest siis lugu räägib, millest jutt käib. Käivitav sündmus on koolilaste õppekäik kunstimuuseumisse, härra Klaasi omasse nimelt. Igaaaav! Ei. Puhta pöörane hoopis.

Või on käivitajaks hoopis see, et üks kurb laps lõpetas unistamise? Ema on kaugel ja koer jäi auto alla. Kumbki juba üksi piisav põhjus trotslik ja õnnetu olla. Klassikaaslased joonistavad oma lemmiktegelasi, Rene paber jääb valgeks. Mida olemas ei ole, seda ta joonistada ei taha. Härra Klaas seda asja niisama ei jäta. Uskuge, see roheliste vuntsidega isand ongi järgnevate sündmuste niiditõmbaja. Tema muuseum aga tõhus ravikuur probleemidega lastele.

Tagasi üles