Meie kirjandusilma Suur Munamägi. Mats Traat – 80

Mats Traat Foto: Peeter Langovits

Iga koolilapski teab, et Baltimaade kõrgeim mägi asub Kagu-Eesti sopis, Haanjas. Kolmsada kaheksateist meetrit üle merepinna küündivat Suurt Munamäge lahutab lähimatest sama kõrgusklassi mägedest, Põhja-Karjala Ukkokolist ja idas Valdai tipust sajad kilomeetrid. On hõlbus võimendada perimeetri sisse jäävat Suurt Munamäge samasuguseks sümboolseks kohaks maa ja taeva vahel, nagu seda vanas testamendis on Hoorebi ja Siinai mägi ning Purgatooriumi saar ja mägi Dante «Jumalikus komöödias».

Ent meie maastikul on piisanud vähematestki mägedest, Kõrvemaa oosidest (mis on samuti nagu saared keset soid ja metsi) ning Otepää kõrgustiku kuplitest sümboliseerimaks oma kirjanduslikes teisendites sedasama, mida loeme piiblist või Dantelt, ülima tõe ja õnne poole pürgimise, ideaalse olemise saavutamise ehk õndsaks saamise kohta. Hiliskeskaja, sh Dante  ruumisemiootikast kirjutanud TLÜ professor Ülar Ploom on «Purgatooriumi» (2016) järelsõnas rõhutanud mäge kui reaalset sfääri ideaalsega ühendavat v a h e r u u m i, mis võrdluses põrgu või paradiisiga on küll füüsilise ruumiga kõige sarnasem, ent siiski sünteesib endas nii füüsilisi kui ka ideaalseid elemente.

Kahes eesti talupojaelu saagaski on Vargamägi (umbes kuus kilomeetrit Aegviidust Koitjärve poole) ja Palanumäe (Otepää-lähedane koht) reaalselt olemas, aga nii Tammsaare kui ka Traat on neid kohti pisut kõrvale nihutanud ja andnud neile metafüüsilise staatuse. Nii nagu Tammsaare on selgitanud romaani «kandvat ideed» («Avalik kiri kirjanik A. H. Tammsaarele», 1927), manifesteerides seda kantiliku «asjana iseeneses» (Tammsaare: «Vargamäe kandev idee on Vargamäe ise») – aga just asi ja idee on sümbolis üks ja seesama! –, nõnda on esitanud oma jõgiromaani skeemi ka Mats Traat. Intervjuus siinkirjutajale on ta öelnud, et «[r]omaani aluseks / - - - / on kolmikrakend: Brahma, mis tähendab loomist; Višnu, mis tähendab tasemeni jõudmist ja selle hoidmist, ning Šiva, mis on viljastamine, aga ka häving ja allakäik». Aga kummagi kirjaniku kohta ei saa öelda, et nende epopöad on teostatud kontseptidena. Mats Traat: «Mina siiski skeemi silme ees ei hoidnud, lugu loob end ise.» Ehk on seegi üks põhjustest, miks «Minge üles mägedele» on võetav jõgiromaanina.