Nukuteater ehk majatäis fantaasiat lastele

Nukuteater avas äsja taas uksed. Milline paistab kogu see värviküllane fantaasialabürint läbi laste silmade? Võtsime kaasa kolme- ja seitsmeaastase eksperdi ning lasime nad tuliuue teatri ja muuseumi ruumidesse lahti. Põnnid kodunesid hetkega, kuid nende majast välja meelitamine enam sama libedasti ei läinud.

«Oo, tule vaata, põranda sees on kohvitassid! Laes on ka kohvitassid! Uuuu!» Mis toimub? Minu kolmeaastane kunstikriitik on avastanud WC, seal põrandale patsti maha istunud ja tunneb siirast rõõmu, et on justkui Alice imedemaale sattunud. Ja see on veel üks maja  väiksemaid ruumikesi… Olge hoiatatud: üllatusi ja elevust jagub siin lahkelt igale ruutmeetrile.

Kui kõne all on sisekujundus, mille lennukas fantaasia on mõeldud kõnetama lapsi, on põnnid ka pädevaimad eksperdid asja õnnestumist või ebaõnnestumist hindama. Sestap pakingi kaasa kaks käepärast leiduvat asjatundjat: seitsmeaastase tütre Säde ja kolmese Õnne. Tundub igati õige fookusgrupp. Vastne koolilaps ning napilt meetrini küündiv mudilane – laps olemise kunstist teavad nemad päris kindlasti kõike. «Mulle väga meeldib lastele disainida! Lapsed on parimad kriitikud, nemad ütlevad kõike ausalt,» usub ka Maile Grünberg, kes koos tütar Elinaga võrdsete tiimina siinsete värskete sisekujundusvigurite taga seisab. Ulakust ja uljust sel meeskonnal jagub: prügikastidel on siin majas näod ning baariletil jalad, lagedest vaatavad alla lainetavad näod ning põrandal võib jalge alla sattuda nii läbipaistvat pinda kui ka optiline must auk.

PÕNEVUST IGAS SAMMUS

Nukuteatri majas saavad kokku õhuline uus ning ajalooline vana. Valgusküllane aatrium ja modernne avarus raputab varasemale hoonele elu sisse nii, et unisus hetkega hajub. Ja oleks ka naiivne loota, et pisikesi tulevikuinimesi suudaks köita miski, milles ehedat energiat ei pulbitse. «Ma juba eile kooli tulles vaatasin, et oo, mis uus äge maja see on, üleni tulede säras ja paistab teiste seast kohe välja. Mõtlesin kohe, et tahaks sinna sisse vaadata,» räägib Säde.

Saabumishetk on muljetavaldav: keset fuajeed troonib õhuline punane trepp, millele sekundeerivad maskitoolid ja üha uusi eesriideid avav ekraan. Mäng elab orgaaniliselt igal sammul. Juba hõiguvad põnnid läbi toolisilmade ja teevad hüppeid «maailma kõige lahedama trepi» astmetel. Nüüdisaegses sisekujunduses muutub kunstiteoseks just see detail ruumist, millele looja sellise rolli annab. «Trepp on eraldi kunstikompositsioon, aga selle valmis saamine just nii, nagu ta meie mõtetes oli kavandatud, nõudis ikka päris palju energiat,» muigab Grünberg.

Ferdinand Veike auks nimetatud suur teatrisaal, kuhu viivad imposantsed astmed, on ilmekas juba profiilikäsipuudega ustest alates. Saal on modernsuse meistriklass – lakooniline, kuid võimsalt emotsionaalne, värvikad toolid, seintel helendavad nukunäitleja käte kujundid. «Mina tahan küll siia etendust vaatama tulla!» on Sädel kohe otsus valmis. Mida ja millal, polegi oluline, ruum ise juba kutsub. «See saal on väga ilus,» on Õnne konkreetne.

TERE, MA TÖÖTAN SABANA!

All fuajees on endale pesa teinud «Shreki» lavastusest tuntud loheproua. «Näete – selle liigutamiseks on vaja nelja näitlejat, viimane siin mängib saba,» selgitab meid ringkäigul saatev Hannele Känd lõbusalt. Laste silmad kaugel hiigeleluka kõhu all on imestusest suured nagu alustassid. Mina pahvatan naerma, sest otsemaid kangastub mulle vaimusilmas vestluskatke: «Jaa, ma olen näitleja. Mu viimane suurem roll oli kehastada lohe saba.»

Lifti ees algab aga disko! Laes ripub rodu värvilisi palle, mida saab sabast tõmmates sisse või välja lülitada. Lihtne ja nutikas idee ning lapsed on kohe haaratud. Õnne ei ulata veel ühtki saba sikutama, nii peab õde ta sülle võtma. «Need on õhupallid, millega diskot saab teha! Ma tahan veel diskot teha!» Kolmese edasi meelitamine sest vahvast vilkuvast paigast nõuab väheke veenmisjõudu.

Kui uus teatrimaja võlub julge joone, säravate punaste aktsentide ja avarate perspektiividega, siis nukumuuseum võtab külalise vastu põneva labürindina. Igasugused toad ja toakesed, trepid ja keerdkäigud, mänguliselt sõlmes ja teineteise sisse peidetud ruumid. Varasematest vaatamisväärsustest, mille on kavandanud KOKO Arhitektid, võib siiani jalutada hoovi kohal õhus hõljuval klaassillal. Näitus köidab laste meeli võimalusega igal sammul ise osaleda, avastada ja luua. «Mulle meeldib, et siin on nii palju võimalusi! Et enamikku asju saad ise puutuda ja ise mängida,» võtab Säde pärast jupp aega kestnud õhinas tegutsemist kokku uue nukumuuseumi plussid.

LIIVAMAALID JA LIIGUTAVAD NUKUD

Tegevust siin tõesti jagub: saab teha tutvust algelementide tule, maa, õhu ja veega läbi vaatemängu ja lihtsalt arendava mängu. Liivaga joonistamine lummab lapsi enam, kui ükski ekraan seda iial teinud on. Pole tõsi, et reaalne maailm digipõlvkonnale enam põnevust ei paku, lihtsalt tuleb ehtsad asjad võimalikult inspireerivaks muuta ja lapsele ligidale tuua. «See ongi elus muuseum, mitte vitriinid ja ekraanid,» selgitab nukumuuseumi juht Maria Usk. «Nukuteatris on iga ese nukk ja kõik siin majas võib ellu ärgata. Tuttavaks ei saa ainult nukkudega, vaid ka teatri ametimeestega. Näiteks kuidas sünnib lavakujundus, heli, valgus… Väga arendav on kõike ise läbi mängida. Ja palju saladusi on peidus veel iga toa kappides-sahtlites. Avastamist jätkub mitmeks-mitmeks külaskäiguks.»

Silindrite toa uhkes nukugaleriis hakkab nii mõnigi tegelane külaliste saabudes liigutama. Lastes tekitab see hasarti ja üksteise võidu kütitakse elusaid tegelasi. «Ma ei teadnudki, et nukud võivad nii imelikud olla,» arutleb Säde, sest eri maade nukkude välimus on tõesti kohati ootamatu. Aga ees ootavad veel lauanukud, kehanukud, marionetid, helipult, garderoob…

Varrasnukkude toast leiame ahvatleva nukuhunniku ja teatrisirmi. Mäng läheb lahti otsemaid. Säde leiab tillukese musta nuku, topib kätte ja on täielikus vaimustuses. «Haa, ma olen Pisik, ma tulen teie hambaid lõhkuma!» vehkleb tige tegelane mänguluugis. See on kohutavalt naljakas. «Nukuteatris ongi iga nukk just see tegelane, kellena laps teda näeb, kõik vastused on õiged,» lisab Hannele lapse loovusele hoogu. Hunt Kriimsilma üheksa ametit saavad mitu korda läbi mängitud ning võimalus kohtuda Lotte esivanematega täidab Õnne härda aupaklikkusega.

LAMBAPEA SOBIB SULLE!

Sama lahe nagu nukke käe otsa toppida on aga ennast pealaest jalatallani ümber riietada, neid mänge pakub näitleja garderoob. Kui Õnne tahab olla printsess, siis Säde ükskõik kes muu, ainult mitte printsess. Ning muidugi ei pääse ka ema lambapea pähepanekust, sest «see sobib ju nii hästi!».

Butafooride ruum on aga tõeline mänguköök – mida kõike siin ei leidu! Tordi sisse tavaliselt ju käsi panna ei saa, aga siin saab! Lapsed lükkavad kreemitordi lausa ahju. Mängida väikesed inimesed oskavad. Kui hiljem uurin, mis kõige rohkem meeldis, õhkab Õnne: «See tuba, kus olid mängusöögid! Ma sain praekanaga mängida ja tahtsin jäätist ka ahju panna, aga ta oli liiga suur.» Samas on ka helgetes värvitoonides koolituse ja sünnipäeva pidamise ruumid.

Allkorrusel maskitoas märkab Säde otsekohe kapi otsast piiluvad hiiglaslikku koerapead. Mask aga pole midagi nii süütuke – paned ette ja tajud kohe võimalust ümber kehastuda. Minu laste asemel on korraga keldris kaks karglevat elukat. «Mina tahan ka olla tige siga,» hüüab Õnne, vaadates, kui lahedalt suurem õde seaks muutuda oskab. Mõne sammu kaugusel saab aga meelde tuletada ammuste aegade legendaarseid lastesaateid, peaosas mõistagi nukud. Ning kõige sügavamas sopis peitub pime Õuduste Kelder. Taskulamp käes, jõuab kitsukesest trepist teatri koledaimate nukkude elupaika. «Igas näidendis on ju olemas paha. Siia tuppa on peitu pugenud need nukud, kel on natuke häbi sinna üles valguse kätte minna. Aga mulle nad ikkagi meeldivad,» mõtiskleb Säde.

Keldrist välja ronides tundub teatrimaja veelgi valgem ja vingem. Sama lennukas nagu laste piirideta maailmatunnetus. Kuidas on üldse võimalik, et täiskasvanud professionaalid suudavad samal sagedusel mõelda? Suurtel inimestel on ju alati sama häda: materiaalse maailma takistused närivad fantaasiatiivad nii nudiks, et viimaks need enam ei kannagi… «Ju ma olen eriline!» viskab Maile Grünberg ulakalt. «Ja kindlasti loeb see, et töötame koos tütrega – meil on alati mitu värsket vaadet ja kummal on kihvtim idee, see ka käiku läheb. Lapsed ei taha tavalist ning meid ei hirmuta erilahendused, kus kõik tuleb algusest peale ise välja mõelda. Lapsed mõtlevad kaasaegselt ja moodsalt, neid ei köida mingi vana puulusikas. Tulevikuinimesed tunnevad end siin kodus.»