Võistlusprogramm koosnes neljast kategooriast. Parimate väljaselgitamiseks oli üle Euroopa kokku tulnud kuue liikmeline žürii. Festivalil näidatud filmide hulgast sõeluti välja mõjukaim rahvusvaheline, Läänemere, tudengi ja rahvuslik linateos.
«See oli mulle suur üllatus, ma ei uskunud, et dokfilm võiks võita. Arvasin, et valitakse mõni meelelahutuslikum teos,» sõnas üks võitjatest Maria Aua, kes oli oma saavutuse üle veidike kohkunud, kuid rõõmus.
Parima rahvusvahelise lühifilmi tiitli sai endale rumeenlase Adrian Silisteanu teos «Kirjutatud/Kirjutamata». Selles käsitletud probleem puudutab olukorda, kus tänapäeva bürokraatia on hakanud meie vastu töötama ja vabadust piirama. Hindajad tõid esile, et film oli veenev ning hõlmas endas kavalalt näidatud inimlikkust, kajastades ka kultuurilisi ja sotsiaalseid probleeme. Lisati veel, et heal tasemel olid ka näitlejad, dialoogid ja kinolikkus.
Läänemere võistlusprogrammis tuli esikohale sakslase David M. Lorenzi «#selfie». Film käsitleb sotsiaalmeedias selvepiltide postitamise sõltuvust. Žürii kommenteeris oma otsust sellega, et kasutatud oli väga loovat formaati, mis ainult ei aidanud võimendada tõstatatud probleemi, vaid suutis tähelepanu juhtida ka teisele, milleks oli koduvägivald.
Tudengifilmidest osutus võitjaks austerlase Simon Spitzeri «Puutegu», mis tõi esile selle, et tihtipeale me ei märka, kuidas lähedaste inimeste vahel tekib distants. Selleks oli loos kasutatud suhet isa ja koju majapidamistöödele appi tulnud poja vahel, kes olid üksteisest kaugenenud ega osanud enam omavahel korralikku vestlust arendada. Film võitis, kuna tegemist oli lihtsa looga, mille tegeliku sõnumi andsid edasi õrnad alatoonid ja detailid. Hinnati autori julgust sellise jutustamisviisi valikul.