Mida kõike tehakse kadunukese tuhaga

Tallinna Metsakalmistu urnimüür Foto: Albert Truuväärt

Nõukogude Liidus tuhastamismatus kõne alla ei tulnud, küll aga levis Eestiski linnalegend sellest, kuidas kodumaale saabub sugulase tuhk, mida eksitava pakendi tõttu peetakse kohviks, jahuks või ravimiks ning seda üritatakse ka tarvitada. Selgitav kiri, millega tegu, saabub postieksituste tõttu muidugi mitu nädalat hiljem.

Üheks suureks ja oluliseks muutuseks eestlaste matmiskombestikus võrreldes nõukogude ajaga ongi tuhastusmatuse levik. Esimene krematoorium, mis oli toona ühtlasi esimene Baltimaades, rajati Tallinna 1993. aastal. Praegu on krematooriume neli. Tartu Kalmistu ja Tartu Krematooriumi andmetel jõudis Tartus tuhastamiste arv kirstumatuste omale järele 2010. aastal, Tallinnas 2011. aastal.

Suuremates Eesti linnades püsibki tuhastus- ja kirstumatuste hulk üsna võrdne. Väiksemates paikades, kus krematoorium kaugel, eelistatakse lahkunu kirstus matta. Nii Eestis kui ka mujal maailmas on tuhastamise populaarsusel üks väga selge äärmiselt ratsionaalne põhjus – tuhastatud kadunuke võtab vähem ruumi. Eriti oluline on see paigus, kus surnuaedadel pole ruumi laieneda.

Seadused ütlevad, mida tuleb teha enne lahkunu tuhastamisele viimist, tuhaurni saatust aga – erinevalt kirstu omast – ei kirjuta ette miski. Paika pandud on vaid see, mida tuleb teha tuhaga surnuaial – seda ütleb kalmistuseadus. Juba tuhastatud surnukehaga ümber käimist reguleerib eelkõige südametunnistus ja kaine mõistus, seega on lähedastel palju ruumi mõelda, milline on neile kõige sobivam ja omasem viis hüvasti jätta.

Esimene spetsiaalne urnimatuste paik – kolumbaarium – rajati alles 2006. aastal Tallinna Metsakalmistule, nüüd on neid ja tuhapuisteplatse lisandunud mujalegi. Varem maeti tuhaurn perekonna hauaplatsile või spetsiaalselt väikesteks urniplatsideks eraldatud paika surnuaias. Seda aga juhul, kui lähedased tuhka üldse kalmistule matta soovisid.

Surmauurijate pagasisse on siit kogunenud palju materjali nii sellest, kuidas põhjustab pingeid küsimus, kas lahkunu üldse tuhastada, kui ka see, mis tuhast pärast saab. Erimeelsused on sageli põlvkondadevahelised.

Eesti tuhastusmatuse traditsiooni uurinud Marju Kõivupuu ja Aliis Kiikeri intervjuudest on selgunud, et tuhastamine valitakse sageli majanduslikel põhjustel ja maailmavaatelised küsimused jäävad tagaplaanile. Inimesed on kolinud linna ja kodukohast kaugel surres on juba surnukeha transport perekonna matmispaika kallis. Mugavam on korraldada kõigepealt linnas tuhastamine ja urn hiljem perekonna platsile matta.

Küllalt levinud on seegi, et tuhale ei tulda krematooriumisse lihtsalt järele. Kõivupuu ja Kiiker toovad välja, et põhjusi selleks on palju: näiteks leitakse, et matuste korraldamine on kallis või ei suuda kärgpere ära otsustada, kes peaks matused korraldama ja kinni maksma. Võib juhtuda, et matuserituaali ei peeta vajalikuks. On olnud niigi, et lahkunu tuhka ei samastata lahkunuga, kelle eest peaks rituaalselt hoolitsema või puuduvad noortel lähedastel matuse korraldamise kogemused ja nad lükkavad matusetalitust määramata ajaks edasi, kuid tuhaurni koju tuua ei soovi, sest tuhaga ei juhtu ju midagi, kui see seisab mõnda aega krematooriumis hoiul. Selliselt «hoiul» on urnid seisnud teinekord aastaid ja on juhtunud, et mõned jäetaksegi koju viimata.

Koju toodud tuhaga võib tõeline vaidlus aga alles alata – Kõivupuu pagasisse kuulub näiteks lugusid, kus perekonnal on lahkunu tuha saatusest nii erinev arusaam, et urni sisu tuleb omavahel ära jagada. On muidugi neidki, kes juba enne surma teatavad, et tahavad oma tuha jaotamist mitme paiga vahel.

Kirikuõpetajad, hingehoidjad ja psühholoogid soovitavad leina lõpetamise ja hingerahu huvides tuhk matta või kuskile puistata, ent sageli on juhtunud, et tuhaurniga elatakse koos aastaid. Siinkohal võib meenutada, et on ka kultuure, kus surnuga elataksegi mõnda aega koos. Näiteks Indoneesias Sulawesi saarel elavad torajanid hoolitsevad surnu otsekui elava eest matuseni, mis võib toimuda alles mitme kuu pärast.

Meil harrastatakse üldiselt tagasihoidlikumaid kooseluvorme: mõni loob tuhaurni ümber kodualtari, teine hoiab seda panipaigas, silma alt ära, kolmas aga asetab koduaeda roosipõõsasse. Urni matmata jätmisele tuuakse Kõivupuu sõnul põhjenduseks sageli see, et lahkunu ei olnud jätnud juhtnööre, mis temaga pärast surma tegema peaks, või ka, et temast ei taheta lahkuda. Aeg-ajalt jõuab ajakirjandusse meiltki lugusid, kuidas keegi elab koos lahkunud lähedase urniga ja suhtleb sellega, nagu oleks tema kallis veel elavate seas.

On neidki, kes kasutavad lahkunu tuhka mälestusesemete valmistamiseks – tegemist on üle maailma leviva moega surmakultuuris, milles võib näha sarnasusi kadunu juukseloki kaasas kandmisega, ent tuhale omistatakse tihtipeale tugevam tähendus. On see ju osa ihust.

Internetist võib leida nii ehteid, kuhu pannakse lihtsalt sisse kadunukese tuhk, kui ka näiteks vinüülplaate, pliiatseid ja isegi teemante, mida saab lasta valmistada kalli kadunukese tuhast. USAs on võimalik segada kadunukese tuhka tätoveeringutindiga ja lasta mälestus oma ihule nõelaga jäädvustada. Eestis ei luba seda tervisekaitse.

Tuha loodusesse puistamist nähakse sageli loodusega üheks saamisena, mis sedasi toimub rutem kui kirstumatuse puhul.

Üks võimalus on puistata tuhk veekogusse – kaldalt või laevukesega veele sõites. Merematuste soovijatele tulevad appi mitmed väikelaevad, võimalusel isegi näiteks suured Tallinki liinilaevad.

Tallinki pressiesindaja Luulea Lääne räägib, et nende poole pöördub aastas ehk kümmekond huvilist. Palju Rootsist või Soomest tellitakse, ta ei tea – tema tegeleb ainult eestlastega. Lähedase tuha merre puistajatelt lisatasu ei võeta, kõik osalejad peavad endale lihtsalt laevapileti ostma ja matuse toimumiseks on tarvis kapteni luba. Merematuse õnnestumine pole aga alati garanteeritud, vaja läheb soodsat ilma.

Tuha puistamine reisilaevalt ei toimu reisijate tekilt, kust tuhk võiks tuulega teab kuhu lennata. Omaksed pääsevad ühele allpool asuvatest tekkidest, kus asub lootsiluuk – selle kaudu tuleb tavaliselt loots laevale –, mis tuha puistamiseks avatakse. Tormiga seda teha ei saa,liiati peab luugi avamiseks laeva käiku aeglustama, mistap ei ole seda võimalik teha ka kiirlaevalt. Tuhk tuleb merre visata urnita ja vette ei või heita midagi muud, mida võiks käsitleda prügina. Lilli võib.

Kas kõigil selliste matuste soovijail ka eluajal otsene seos merega oli, Lääne ei tea. Igal juhul on neidki, kes eluajal lihtsalt reisida armastasid. Ta oskab öelda aga, et sageli räägitakse tuha merre puistamisest justkui millestki, mis viib inimese maise osa tagasi loodusesse, laseb kehal loodusega üheks saada.

Läänegi on kohanud suhtumist, et parem on ajada läbi hauaplatsita – mahajäänutel on lihtsam elada puhta mälestusega, mitte kohustusega käia kuskil lehti riisumas.

Tallink annab lahkunuga hüvasti jätnutele kaasa sertifikaadi, kus kirjas tuha vette puistamise paiga koordinaadid. Taas ei ole tegu millegagi, mis oleks ametlikult ette nähtud, vaid firma enda komme.

Näiteks Tartu legendaarse kirjaniku ja muusiku Aleksander Mülleri tuhk puistati 2013. aastal Emajõkke, orientalisti ja ajaloolase Linnart Mälli tuhk 2010. aastal Indias Gangese jõkke.

Nõid Vigala Sass lasi end aga põletada koduõuel tuleriidal ja vähemalt osa tuhka puistati hiljem merre. Tuleriidal põletamise lubamist on taotlenud väiksemad huvigrupid, ent seni tulutult, ehkki otsest keeldu justkui ka pole – ära öeldakse mitme seaduse põhjal, mis jätavad sel puhul tõlgendamisruumi.