Keeled saavad ka sõnaraamatuteta oma sünni ja surmaga toime. Mõnedest ei koostata iialgi sõnaraamatuid, mõnedest tehakse neid mitu tuhat, mõnedest veel (või ka alles) mitu tuhat aastat pärast keele enese surma. Igatahes, kus elava keele kapitaalne sõnaraamat valmis on saanud, seal on valminud peegel, milles keel saab vaadata omaenese nägu – küllap just meie raalindusajastul eriti sügavasti. Ent kui peegel on enam-vähem ühe mehe töö, säilitab ta mingi kauge kumana ka peegelsepa näo.
Peegelsepp, kellest kirjanik Jaan Kross juttu teeb, on akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887), mees, kelle nime kannab alates 2004. aastast välja antav riiklik auhind eesti keele alase uurimis- ja korraldamistöö eest. Jaan Kross portreteerib Wiedemanni 1969. aastal kirjutatud essees, mis kannabki pealkirja «Wiedemann». Nimi kui institutsioon, aga seda on ka esimese üldlaulupeoga samal aastal 1869 ilmunud Wiedemanni «Eesti–saksa sõnaraamat», mida võib pidada eesti keele institutsionaliseerimiseks, seletavate ja õigekeelsussõnaraamatute eelkäijaks, keelevaramu müürikiviks ja keelepeegliks, nagu ka Kross on kirjutanud. Kirjanikele ongi läbi aegade olnud Wiedemanni sõnaraamat ammendamatuks allikaks loometöös. Kross kirjutab Wiedemanni-elamusest ja sellest võiksin minagi kirjutada pika essee. Kui 1973. aastal ilmus kalingurköites neljas trükk Wiedemanni sõnaraamatu teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest, joosti raamatukauplustes sellele tormi. Sealtpeale on minugi raamaturiiulil kolm eesti kultuuri alusteksti kõrvuti, Suur Piibel, «Kalevipoeg» ja Wiedemanni sõnaraamat. Rein Veidemann