Mõne nädala eest sai siinsamas Postimehe külgedel arutletud selle üle, kuhu on Eesti uuest arhitektuurist kadunud loomingulisus. Jõudsin tõdemuseni, et paljud viimase aja uljamatest arhitektidest on võtnud 2008. aasta majanduskriisi järel eesmärgiks suurema äriedu, loobunud loomingulistest eksperimentidest ja suunanud oma arhitektuuritegevuse pigem kvaliteetse teenusepakkumise rajale.
Tellijale
Eesti uue arhitektuuri avangard
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eeldusel, et loomingulisus pole Eesti uuest arhitektuurist siiski kuhugi kadunud, püüan selles loos vaadelda neid ilminguid, mida võib kas suurema või väiksema mööndusega pidada avangardseiks. Kus on siis peidus siinsed arhitektid-avangardistid?