Mis teeb Eesti filmist hiti?

Mait Malmsten peab Mardina «Klassikokkutuleku» finaalis tähelepanu­väärse kõne, mille kõrgpunktiks kujuneb koomiline oksehoog. Foto: Kaader filmist

Sel nädalal lõppev PÖFF täitis jälle Eesti kinosaalid paksult publikuga. Aga millised peavad olema need kodumaised ekraaniteosed, mis tahavad meelitada rahvast saali ka siis, kui parajasti ei välta menukas festival?

Kes meist ei sooviks, et tema film tooks inimesi massiliselt kinno, ütleb Ivo Felt. Jah, seesama Felt, kes Allfilmi produtsendina tõi kolm aastat tagasi ekraanidele «Mandariinid», mis jõudis parima võõrkeelse filmi Oscari nominendiks, ja mullu «Vehkleja», millel jäi Kaukaasias hargneva sõjadraama edu kordamisest vaid õige napilt puudu. Ent kogu rahvusvahelisest tunnustusest hoolimata, vaadakem tõele näkku, ei saanud ei grusiinidega tehtud «Mandariinidest» ega soomlastega vändatud «Vehklejast» Eestis hittfilmi. Sellist, mida käinuks kinos vaatamas vähemalt poolsada tuhat eestimaalast. See on küll mõneti meelevaldne, kuid siiski tõsiseltvõetav piir, mis eraldab siinseid kassamagneteid ülejäänud linatoodangust. «Mandariine» käis Eesti kinodes vaatamas 35 000 ja «Vehklejat» 40 000 inimest.