Inimeses peaks küll säilima teatav lapselikkus, kuid kas see on normaalne, kui täiskasvanud mehele pakuvad rinnad ja peenised nalja nagu lasteaialapsele? Saan aru põhimõttest, miks võrrelda riikide sõjavarustust meeste suguelundite ja nende suurusega, kuid iga naljaga need ei sobi.
Kui näitleja käsi kipub ikka ja jälle tagasi kubemepiirkonda ja miski seal nii häirib, võibolla peaks ta selle üle natukene mõtlema. Leian, et peenisenaljad on eilne päev. Kui keegi vihjab suuruste võrdlemisele ja üldisele sugutungile nii palju nagu Ott Sepp oma püstijalakomöödias, tekitab see pigem piinliku onu Heino tunde, kelle naljade üle naermine on kohustuslik, kuigi naljakad pole need enam ammu.
Ott Sepp võttis oma kriitikanoole alla ka meedia. Ta väljendas, et kui Johann Voldemar Jannsen näeks, mida Postimees praegu teeb, tuleks ta hauast välja ja hakkaks pahandama, et mis on saanud ajakirjanduseetikast ja kuhu on jäänud ajakirjandustudengid.
Veidi selgituseks, et kui Jannsen lehe toimetaja oli, oli lehes sotsiaalpoliitika ja probleemide käsitlemine keelatud. Lehe sisu oli hariduslik, õpetas talurahvast lugema, tervist hoidma ja põldu harima. Lehe stiil oli vesteline ja emotsionaalne. Keegi ei olnud veel paika pannud, mis on ajakirjanduseetika. Eesti ajakirjandus-eetikakoodeks võeti vastu Eesti Ajalehtede Liidu üldkoosolekul 1998. aastal. Jannsen suri 1890. aastal, kuid Tartu Ülikoolis hakati ajakirjandust õpetama 1976. aastast. Seega ei tea ta kahjuks ka tudengitest midagi.