Kuigi esialgne kohtumine «Vaikse unelma» («Chun-mong») peategelastega - töötu immigrandiga Põhja-Koreast, vaimsete puuetega sõpradega, halvatud isa ja ta üksiku tütrega – viitab süngevõitu sisule, on tegemist absurdse ja ettearvamatu komöödiaga.
PÖFFi arvustus. Teeseldes lapsikust ja mängides ootustega
25. november 2016, 11:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle Lõuna-Korea filmi läbivaks jooneks on mänglev naljatamine iseenda ja publikuga. Igasugused esialgsed ootused tegelaste käitumise suhtes kummutatakse. Kõik siin filmis oleks nagu veidike napakas. Sündmuste tagajärjed näivad parimal juhul ebatõenäolised. Pärast üht eriti absurdset stseeni, kus tegelased pääsevad surmast, sest mõrvarile meeldib nende tõsidus, kommenteerib üks peategelastest: «See oleks nagu mingisugune filmistseen.»
Niimoodi metatasandil mängides ei tehta vaataja elu lihtsaks, publik peab ise pingutama, et film kohale jõuaks. Tegevus toimub keset suurt linna, kuid muust elust peale tegelaste oma pole mingeid märke. Midagi põnevat ega erilist ei toimu ka nende elus – lihtsalt luusitakse mööda tänavaid sihitult ringi. See film pole kõigile, peab omama teatud absurditunnetust.
Täiesti lõpuni ei suuda film seda mänglevat energiat siiski ülal hoida. Tähelepanu hakkavad püüdma probleemid ja kriisid tegelaste elus. Kuid dramaatilisuse jaoks pole siin filmis ruumi. Mitte enam pärast eelnevat absurdsust. Sellegipoolest jääb filmi unikaalsus pikaks ajaks meelde.
PÕHIVÕISTLUSKAVA
«Vaikne unelm»
Režissöör Zhang Lu
Lõuna-Korea
4/5