Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/25/6110379t1h2cbd.png)
/nginx/o/2016/11/25/6110409t1hb3a5.jpg)
Nooruslik energia keset tolmust stagnatsiooni - niimoodi mõjuvad esimesed stseenid filmist «Reis isaga» («Die Reise mit Vater»). Svingiv džäss taustaks, õhus on tunda mässu ja vabadusiha.
Tegemist on tõestisündinud looga režissöör Anca Miruna Lăzărescu elust. Autori sõnul jutustati seda lugu tema peres pühade ajal.
1968. aasta mässusündmuste ajal leiavad peategelased - kaks venda ja nende isa – end sõitmas autoga läbi Ida-Euroopa. Juhuste tõttu avaneb neil võimalus põgeneda Lääne-Saksamaale, kuid asjaolud osutuvad oodatust keerulisemaks.
Filmi tõsisem teema, milleks on hirm Nõukogude Liidus elamise ees, on segatud terava huumoriga. Seda võimaldab nooruslik prisma, mille läbi sisu käsitletakse. Nii vähemalt loo esimeses pooles. Teises pooles avaldub filmi tõsisem poolus: kohustused pere ja kodumaa ees.
Hästi kanduvad edasi nii kerge- kui ka raskepärased emotsioonid. Pärast pääsemist Lääne-Saksamaale võib tegelastega koos tunda selle hetke magusat õhku ja sära päikeses. Aimates eelseisvat survet ja repressioone (sealjuures meenutades omaenda pere lugusid) on tunda, kuidas kõri tõmbub teatud ärevuses pingule.
Lõpuks jääb parimaks võtmeks filmi kirjeldamisel muusika, mille režissöör ise komponeeris: segu vabastavast džässist ja nostalgilisest «Kalinkast».
25. novembril Tallinnas
«Reis isaga»
Režissöör Anca Miruna Lăzărescu
Saksamaa-Rumeenia-Ungari-Rootsi