Esialgu jõuavad pöördelised sündmused väikese Bahari (vastupandamatu Sareh Nour-Mousavi), tema õdede-vendade, pisut Gerard Depardieu’ Asterixi meenutava isa Ghafori (Mehran Ahmadi) ja vanaema maailma vaid kauge kajana: koolis, kus Bahar käib, vahetatakse ootamatult välja õpetajaid, raamatute lugemine, mida Bahar üle kõige armastab, ei ole enam samamoodi sallitud, ka saabub nende juurde maapakku onu, kes varjab end šahhi salapolitsei eest. Aga see pole veel maailma lõpp – mängimiseks ja unistamiseks jääb endiselt piisavalt aega. Ja ebaõigluse saab välja elada, seda parandada fantaasiamaailmas, kuhu Bahar ikka ja jälle põgeneb.
Etnograafiliste detailidega küllastatud – muuhulgas saame osa ta’zia tseremooniast - ja pisut veniv film ammutab oma emotsionaalse jõu laste unistuste vahetuse ja neid järsult, vaatajale ootamatult läbilõikava sõja julma paratamatuse vastandusest. Nii võiks ka Bahari ees oodata suur tulevik - temast võiks sirguda arst, kes ravib isa terveks astmast, nagu ta ise unistab, kooliõpetaja, kes kohtleb lapsi inimlikult, mitte neile ihunuhtlust jagades, nagu on jagatud Baharile, või hoopis see, kes seisab tulevikus Iraani naiste õiguste eest -, ja ometi ei ole määratud nõnda minema.
Mäletatavasti käsitles ositi sama perioodi Iraani ajaloos ja samuti lapse silmade kaudu ka dokumentaalne animafilm «Persepolis», mis sattus islamirevolutsiooni halvustamise pärast Iraani võimude kriitika alla. «Hinguses» minnakse Khomeini võimuletulekule järgnenud repressioonidest suuresti mööda. Aga ega Marjane Satrapi ka Iraanis ela - erinevalt Narges Abyarist.