Loe: eksklusiivne katkend Hendrik Sal-Salleri elulooraamatust

Hendrik Sal-Saller ja Smilers Nordea kontserdimajas

FOTO: Kalev Lilleorg

1966. aasta 31. jaanuaril, täpselt kümme aastat pärast legendaarset Johnny Rottenit sündinud Hendrik Sal-Salleri elufilosoofia on, et muss peab olema aus ja tulema südamest.

Kooli ajal punkarielu elanud ning hiljem sundkorras Nõukogude armee dessantväeosas Spetsnazi väljaõppe saanud Sal-Saller on oma 35-aastase muusikukarjääri jooksul ära jätnud kolm mängu ja meenutab, kuidas ta juba üsna oma muusikutee algusaastail tormas pärast mängu koju uusi lugusid kirjutama, samal ajal kui bändikaaslased läksid nautima kõike, mida bändimehe-kuulsus endaga kaasa tõi. Sal-Salleri ja Smilersi tõus Eesti muusikataevasse oli kiire ja vastandina nii mõnelegi komeedile on ta sinna kindlalt püsima jäänud. Ainult Afganistani ei ole Hendrik tahtnud minna. Milleks saatust narrida...  Hendrik Sal-Saller’i jutud on elulooraamatusse «Intervjuu iseendaga» kirja pannud tema hea sõber Mihkel Raud.

Raamatu esitlus toimub neljapäeval, 1. detsembril kell 18:30 Solarise Apollo raamatukaupluses. Smilersi tulihingeliste fännide rõõmuks saab esitlusel nautida ka Hendrik Sal-Salleri eksklusiivset akustilist minikontserti.

Katkend raamatust «Intervjuu iseendaga»

FOTO: Repro

«Kahe takti» finaal toimus TPI aulas. Avalik salvestus, rahvas istus saalis, bändid mängisid ... Meie olime terve eelneva öö sõber Arxi sünnipäeva pidanud ja tundsime end pehmelt öeldes kehvasti. Ma olin spetsiaalselt «Kahe takti» finaali jaoks kirjutanud loo nimega «Põhimõte», kusagilt olin ma ühe Doris Kareva luuletuse leidnud ja kasutasin seda tekstina, refrääni kirjutasin ise juurde nagu ikka. Vinge lugu oli. Paraku oli terve bänd sellises pohmellis, et meie etteaste jäi alla igasugust arvestust.

Me olime «Põhimõtet» sama päeva hommikul kaks korda proovinud, lugu ise oli ainult päevakese jagu vanem. Ma laulsin sõnu paberi pealt maha ja kokutasin mingis kohas jube nõmedalt, ühesõnaga korralik haltuura. Me olime mütsiga lööma läinud ja saime korralikult vastu näppe.

Saate finaali võitis Spiraal ja kuigi mingid punkarid seepeale saalist demonstratiivselt välja marssisid, oli meie häving igati põhjendatud. Me olime oma edus juba ette kindlad olnud, kuid uhkus ajab teatavasti upakile. Mul oli hiljem jube piinlik, et olin niimoodi nahaalselt peale lennanud. Samas oli see vajalik õppetund, kunagi hiljem pole midagi sarnast juhtunud. Mitte kunagi. Nii et ühe olulise põhimõtte õppisin ma tänu «Põhimõttele» juurde.

Geneka jaoks juhtus kõik jube kiiresti – esimesest kontserdist «Kahe takti» finaalini kulus heal juhul pool aastat, kui sedagi. Ma olin 16-aastane ja kõik oli kompromissitult mustvalge. Mingites asjades olen ma tänini printsipiaalne, aga toona oli minu ettekujutus maailmast oluliselt lihtsakoelisem. Eks me tülitsesime bändi sees ka, selge see, nii lühikese aja jooksul nii paljude asjade saavutamine paneb igaühe peas veidraid mõtteid liikvele, saati siis teismeliste omades, aga seda ma mäletan selgelt, et iga konflikt lahenes alati ära ning ma jäin Sveni ja Kitsega sõpradeks ka siis, kui olime mingis tobedas asjas päidpidi kokku lennanud.

Eks kiire kuulsus mõjutas ka meie käitumist väljaspool bändi, kuigi mitte nii palju, nagu võiks arvata. Sven oli alati jalad-maas-tüüp, teda tuntus ei kottinud, mullegi ei löönud kuulsus pähe, mina tahtsin lihtsalt bändi teha. Kõige suuremaid vilju lõikas Geneka populaarsusest Kits, kes võttis kogu asja meelelahutuslikult ja kasutas bändimehe-positsiooni igal võimalusel ära. Pärast kontserdi lõppu läks ta rahva sekka fännidega kohtuma ja oleks vale väita, et need kohtumised mõne preili kodus poleks lõppenud.

Hendrik Sal-Salleri elulooraamatu «Intervjuu iseendaga» esitlus

FOTO: Plakat

Tagasi üles