Elu läheb ikka edasi…

: LAURI SOMMER : TALLINN, EESTI : 12OCT16 Lauri Sommer. lt/: Foto: LIIS TREIMANN Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Mõnikord mõtlen, mis oleks siis, kui võru keelest oleks saanud kirjakeel. Vabalt oleks võinud nii minna. Kuidas ma ennast põlise läänlasena tunneksin, kui hundi kohta on korrektne öelda/kirjutada susi ja noa kohta väits? Kuidas ma ennast tunneksin, kui Noarootsi kandi lõikaks ühtäkki ära kindlalt pidav piir (mitte selline, nagu praegu Eesti ja Rootsi vahel on).

Jah, ohkame kaasatundvalt, kui Setumaa lahendamata mured taas esile tõusevad ja taas tagaplaanile vajuvad. Aga me ei tea ega tunne, mida see päriselt tähendab.

Kui lugeda Lauri Sommeri «Lugusid lõunast», siis saab tollest tundest aimu. See on kaunikesti leplik – elu läheb ju ikka edasi, on alati läinud. Raamat ise ei ole sugugi Setomaa probleemidest. Saab aimu tollest erilisest lõunapoolsest meelelaadist, mis on asjassepühendamatule samamoodi defineerimatu nagu Tartu vaim või vene hing. Tõepoolest, kas raamatus kirjeldatud juhtumid võinuks toimuda ka mõnes teises Eestimaa nurgas? Või siiski ainult «lõunaosariikides»?