Tiina Laanemi ambitsioonikas amps

Tiina Laanem

FOTO: Postimees.ee

Tiina Laanem tuli kirjandusse 2006. aasta romaanivõistluse võidutööga «Väikesed vanamehed», mis võttis mõnusa huumoriga ette Eesti (naiste)ajakirjades levivad soostereotüübid ning klišeed meeste ja naiste kohta. Tegu oli igati muheda jutukaga, milles autor demonstreeris jutustamisoskuse ja huumorisoone olemasolu. Autori järgmine romaan «Sidrunid ja siilid» on küll meeldejääva pealkirjaga, kuid mõjus sisulises mõttes suuresti debüüdi lahjendatud kordusena.

Tellijale

Nüüd aga on Tiina Laanem pärast üht novellikogu ja portsu näidendeid tulnud taas välja romaaniga – mis põhineb küll mingil määral möödunud aastal Vanemuises etendunud samanimelisel lavastusel. Sedapuhku on tegemist teosega, mis on eelnevatest oluliselt ambitsioonikam. Kaanetekst lubab lausa suurt, 1930ndatest tänapäevani ulatuvat perekonnadraamat, kus seistakse ränga valiku ees: «Kas kutsumus või armastus? Mida õieti tähendab elu, kui teostamata ähvardavad jääda nii ambitsioonid kui ka tunded?»

Nii suurt ja hingematvat lugu nende kaante vahelt siiski ei leia. Jah, autor vaatleb mitme põlvkonna vältel ühe eesti pere elu ja saatust, pugedes soovi korral oma tegelastele – ja koos nendega ka lugejale – naha vahele. Kuid seda, mida tähendab eelnevalt tsiteeritud küsimuses mainitud elu, pole keeruline mõista ka ilma ühtki romaani lugemata... Aga kõigest järjekorras.

Tagasi üles