Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/17/11720360t1hc6a3.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2262807t1hae22.jpg)
Tiina Laanem tuli kirjandusse 2006. aasta romaanivõistluse võidutööga «Väikesed vanamehed», mis võttis mõnusa huumoriga ette Eesti (naiste)ajakirjades levivad soostereotüübid ning klišeed meeste ja naiste kohta. Tegu oli igati muheda jutukaga, milles autor demonstreeris jutustamisoskuse ja huumorisoone olemasolu. Autori järgmine romaan «Sidrunid ja siilid» on küll meeldejääva pealkirjaga, kuid mõjus sisulises mõttes suuresti debüüdi lahjendatud kordusena.
Nüüd aga on Tiina Laanem pärast üht novellikogu ja portsu näidendeid tulnud taas välja romaaniga – mis põhineb küll mingil määral möödunud aastal Vanemuises etendunud samanimelisel lavastusel. Sedapuhku on tegemist teosega, mis on eelnevatest oluliselt ambitsioonikam. Kaanetekst lubab lausa suurt, 1930ndatest tänapäevani ulatuvat perekonnadraamat, kus seistakse ränga valiku ees: «Kas kutsumus või armastus? Mida õieti tähendab elu, kui teostamata ähvardavad jääda nii ambitsioonid kui ka tunded?»