«Meie plaate annab välja teed rajav plaadifirma ECM, anname kontserte tipptasemel festivalidel kogu maailmas, oleme osalised Arvo Pärdi Grammy võitnud plaadil «Adam’s Lament», meie muusikat on kasutatud Oscari võitnud filmis «La grande bellezza» («Kohutav ilu»), aga ikkagi ei ole see piisav, et meie tööd hinnataks kodumaal nii kõrgelt, et selle eest ka palka makstaks,» ütleb Vox Clamantise asutaja Jaan-Eik Tulve.
Vox Clamantis - tipus riikliku püsitoetuse puudumise kiuste
30. november 2016, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema sõnul on see ansambli valusaim probleem, et kakskümmend aastat väldanud regulaarsest, professionaalsest ja kõrgetasemelisest tööst hoolimata ei ole neil senini õnnestunud saada riiklikku püsitoetust.
Just seetõttu on Tulve arvates mitu lauljat ansamblist ka lahkunud, kuna vajavad tööd, mis võimaldaks peret luua ja lapsi kasvatada. Ta ütleb, et hiljuti loodud arenduskeskus Music Estonia, mille ülesanne on meie muusikuid välismaale aidata ja kontakte luua, on küll väga hea algatus, aga Vox Clamantisel pole seda enam vaja, sest välismaal esinemisi on niigi.
«Meil on vaja hoopis korralikke töötingimusi Eestis. Vahel on tunne, et siin pole absoluutselt suuremat nägemust kultuuri arengusuundadest. Ei ole arusaamist, et kultuuri viljade noppimise eelduseks on suur töö ja pühendumine, mis on samuti omaette väärtus,» räägib suure rahvusvahelise kogemusega muusik.
«Poliitikutele meeldib kõnedes käega vastu rinda lüüa ning rääkida Arvo Pärdist, Grammydest ja muudest väljapaistvatest saavutustest, mille najal Eestit ilusamana näidata. Aga tegelikult istume siin vaikselt oma kännu otsas ega näe eriti kaugele. Oleme kaotanud võime suurelt mõelda.»
Murekoht on ka nn oma kodu puudumine, mis on õpetanud neile elus igal sammul vajaminevat alandlikkust.
«Seni on meile lahkelt peavarju pakkunud Vanalinna Hariduskolleegium, kelle ruumides saame koolitundidest vabal ajal proove teha. See tähendab, et kõigil muudel aegadel on proovi tegemine keeruline ning on juhtunud sedagi, et alustame proovi ühes kohas, siis siirdume mujale ja lõpetame hoopis kolmandas punktis,» toob ta näiteid ansambli igapäevaelust.
Gregooriuse laulu lummuses
Vox Clamantise sünnilugu ulatub kaudsemas mõttes oluliselt kaugemale kui kahekümne aasta tagune advendiaeg. Ansambli kunstiline juht ja dirigent Tulve meenutab, kuidas ta jäi lapsepõlves RAMi poistekoori lauljana samas majas proove tegeva Hortus Musicuse ukse taha lummatult sealt kostvat imelist muusikat nautima.
«Peab ütlema, et 1980ndate lõpus oli siinsete muusikute seas suur vanamuusika huvi. Eks Hortuski tekkis omal ajal osaliselt seetõttu, et taheti tundma õppida ja kogeda midagi muud, kui meile ametlikult pakuti. Keskaegne kristlik kultuur on ju see, millele on ehitatud kogu tänapäevane Euroopa,» märgib dirigent. «Muusika kaudu õnnestus olla ja tunda end selle osana. See maailm tundus vaba ja lõputuna. Peale selle koondus väga palju loomingulisi inimesi katoliku kirikusse, mis oli vaat et ainus keskaegse traditsiooni kandja Nõukogude Eestis.»
Hiljem tollase konservatooriumi üliõpilasena tutvus Tulve Toomas Siitani muusikaajaloo loengutes gregooriuse lauluga. Termin, mida kõik teadsid, aga vähesed olid kuulnud. Kui noor muusik sai endale Toivo Tulevi kassetid prantsuse munkade lauluga, tekkis kindel soov seda muusikat kord Prantsusmaal õppida.
«Tol ajal tundus Pariis kättesaamatumana kui kuu. Siis juhtus aga ime: Nõukogude Liit lagunes ja ma saingi pärast konservatooriumi lõpetamist Pariisi gregooriuse laulu õppima minna,» räägib Tulve. «Kohe alguses teadsin, et koju tagasi tulles loon meeste gregoriaani ansambli.»
Kui 1996. aastal koliti perega tagasi Eestisse, oli ees mitu head tuttavat, kes olid juba koos tegutsenud Toivo Tulevi Schola Gregorianas. «Nendega hakkasimegi laulma. Kaks neist, Taniel Kirikal ning Sakarias Jaan Leppik on ansamblis senini.»
Tulve sõnul olid nad kõik noored idealistid, keda huvitas peale muusika vaimne tee, mida gregooriuse laul pakub.
«Juba siis saime proove teha Vanalinna Hariduskolleegiumis ning katoliku kirikus aeg-ajalt missadel laulda. Õige pea hakati ka kontserte pakkuma ning 1998. aastal korraldas Madis Kolk juba kontserdi professionaalsel tasandil. Mäletan, et Niguliste kirikus jäi õige palju rahvast ukse taha. See kõik innustas.»
Meesansamblist segakoosseisuks
Nagu mainitud, on Vox Clamantise algsest koosseisust alles jäänud kaks lauljat. Eri põhjustel on mõni inimene ära läinud, nende asemele tulnud uued. Alustati meesansamblina, kuid nüüd on kaheksa mehe kõrval ka viis naist. Kõige noorem laulja on praegu sama vana kui ansambel ise.
«Täpset kriteeriumit lauljate valimisel ei olegi. Kõige olulisem on laulja soov ja panustamine. Loomulikult kuulan ma ka natuke maad ja teiste lauljate soovitusi, sest ei taha korraldada sellist konkurssi, kus peaks inimesi selekteerima hakkama,» avab Tulve tagamaid, kuidas ansamblisse lauljaid valitakse. «Huvitaval kombel pole ma pidanud mitte üheski lauljas, kelle olen ansamblisse kutsunud, pettuma. Vastupidi, kõik on suurepärased muusikud ja toredad inimesed, kellega on huvitav ühist teed käia.»
Vox Clamantise repertuaar on aastate jooksul palju laienenud, praegune koosseis võimaldab laulda juba väga suurt hulka muusikaliteratuurist.
«Meie ansamblis on alati olnud päris mitu heliloojat. Alustasime koos Toivo Tulevi ja Märt-Matis Lillega. Praegu on koosseisus Sander Pehk ja Tõnis Kaumann, kelle loodud «Ave Mariast» on meie kontsertidel saanud tõeline «must be» lugu,» muigab ta. «Gregooriuse laul on alati heliloojaid tõmmanud ning õige pea pärast ansambli loomist hakkas mitu eesti heliloojat tasapisi meile kirjutama. Nii et nüüdisaegne muusika lisandus repertuaari küllalt kiiresti.»
Seejärel tekkis ka julgus laulda Arvo Pärdi muusikat, kelle lõputusse maailma ollakse nüüd täielikult sukeldunud.
«Loomulikult on mulle kõige lähedasem helilooja minu abikaasa Helena (Tulve – K. E.), kes on meile aegade jooksul kirjutanud õige mitu lugu. Järjest rohkem laulame ka kõike vahepealsetesse sajanditesse jäävat. Mõni aasta tagasi tegi Tõnis Kaumann Bachi «Muusikalisele ohvrile» vokaalseade, siis Liszt, Schubert, Duruflé, Poulenc, Messiaen,» loetleb dirigent.
Vox Clamantisel on olnud õnne kohtuda oma teekonnal väga eriliste inimestega ning liikuda huvitavatel radadel. Kontserditurneed on ansambli viinud Jaapanisse, Ameerika Ühendriikidesse, Kolumbiasse, Iisraeli, Kanadasse ja peaaegu kõikjale Euroopasse.
«Inimesed, kellega oleme tihedalt kokku sattunud, on eelkõige heliloojad, kelle muusikat oleme laulnud, ning interpreedid, kellega koos andnud ühiseid kontserte,» ütleb Tulve. «Alustaksin Arvo Pärdist, kelle kõrval seistes kuulata tema mõtteid elust ja muusikast on üks suur ning nauditav õppimine. Samuti Sven Grünberg, kellega saime, julgen öelda, väga lähedaseks ajal, mil valmistasime ette tema kava. Edasi tuleksid tuneesia laulik Dhafer Youssef, Iisraeli uudimängija Yair Dalal, katalaani vanamuusika printsess Arianna Savall, prantsuse pianist Jean-Claude Pennetier ja veel paljud, keda üles lugedes jääks leheruumist väheseks.»
309 korda järjest sama laulu
Tulve sõnul on ansamblil olnud palju erilisi kontserdireise. Esimesena meenub praegusel jõulueelsel ajal näiteks kontsert Lõuna-Itaalias Bari linnas, kus anti mõni aasta tagasi Arvo Pärdi muusika kontsert.
«Seal toimus ka tema uue teose «Alleluia-Tropus» esiettekanne. Selle tekst räägib pühast Nikolausest, jõuluvana prototüübist, ning just Baris ongi püha Nikolause säilmed. Kontserdi ajal oli kirik nii paksult rahvast täis, et pääsesime vaevu esinema. Lauldes tundus, et püha Nikolaus tõepoolest oligi meie keskel.»
/nginx/o/2016/09/06/5800221t1h2022.jpg)
Möödunud aastal lauldi Manchesteris saksa kunstniku Gerhard Richteri näitusel Arvo Pärdi teost «Drei Hirtenkinder aus Fátima» järjest kolmel päeval 309 korda. Alustasid hommikul kell kümme ning lõpetasid õhtul kell üheksa. Pärdi muusika suurel austajal Richteril ning näituse korraldajal tekkis nimelt idee lasta seda kunstnikule pühendatud teost kõlada näitusesaalis elavas ettekandes.
«Alguses mõtlesime, et esiteks ei pea füüsiliselt vastu ning et kolme päeva lõppedes ei taha seda teost enam kunagi laulda. Juhtus aga jällegi selline kummaline ime, et esiteks ei soovinud näitusekülastajad üldse saalist lahkuda, vaid jäid sinna mitmeks tunniks kuulama ja mediteerima, mõni tuli isegi järgmistel päevadel tagasi, ja ka me ise oleksime sama hooga lasknud veel vähemalt kolm päeva edasi,» meenutab Tulve.
Sünnipäev festivalina
Seoses sünnipäevaga annab Vox Clamantis Tallinnas kolm ja Tartus ühe kontserdi, üldjuhul ei saa nad aga isemajandava muusikakollektiivina endale sellist luksust lubada. Ansambel ei korralda ise kontserte ning rahalistel põhjustel esinetaksegi paraku peamiselt välismaal.
Sünnipäevasoovidest ja tulevikust rääkides sooviks Jaan-Eik Tulve, et Vox Clamantis ei kaotaks lapselikku õhinat ega siirust olla avatud uuele.
«Me oleme siiamaani jõudnud tänu idealismile. Elus on kõige olulisem näha kaugemale, mitte mõelda igal pool kummitavatele raskustele. Tuleb kõndida selleni, milleni jõuda tahame. Ma soovin, et me näeksime seda valgust,» unistab ta.
«Kuna meie juured on sügavalt gregooriuse laulus, ei pea vist mainima, et uuele avanemine ei tähenda vana unustamist. Arvan, et see on oluline ka tänapäevases ülerahvastatud ja eriilmelises maailmas.»
**
Vox Clamantis
Asutatud 1996
Kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve
Festival «Vox XX»
1. detsembril kell 19 Niguliste kirikus Trio Medieval (Norra), Arve Henriksen (Norra) ning Vox Clamantis
3. detsembril kell 20 Niguliste kirikus Vox Clamantis
10. detsembril Estonia kontserdisaalis ja 11. detsembril kl 19.00 Vanemuise kontserdimajas Vox Clamantis, Iisraeli pärimusmuusikud Yair Dalal (viiul, uud, vokaal), Lubna Salame (vokaal), Georges Sama’an (viiul, uud) ja Erez Mounk (tabla).