Elmar Kitse 1966. aasta näituse teine olemine

Elmar Kitse teos "Ettekandja".

FOTO: Repro

50 aastat tagasi avati Tartu Kunstnike Majas Elmar Kitse näitus, mis on olnud minu elu üks suuremaid kunstielamusi. Ei teagi, mis rohkem paelus, kas särav koloriit, mis tolleaegsete suhteliselt vaos hoitud värvigammas maalide taustal tundus eriti hele ja helge, või poolabstraktsed kompositsioonid, kus figuure ja muid vihjeid reaalsusele tuli otsida värelevast kontuuride sõrestikust. Kolm saali täis vabadust, julgust ja teisiti olemist.

Abstraktsionism oli ju Nõukogude Liidus keelatud, seetõttu esimene tänu julgele Tartu kunstnike liidu esimehele Efraim Allsalule, kes lasi suurema peapesu vältimiseks näituse avada oma asetäitjal Eduard Maaseril. Ka kriitika pidi olema kaval ja rääkima kahe suupoolega realismist.

Kõige rohkem kirjutas näituse tegija Voldemar Erm, kõige kaunimalt aga läbi aegade üks võluvamaid kunstikriitikuid Ene Lamp: «Kunstnik kaugeneb välisest harjumuslikust reaalsusest aste-astmelt, kuid ühtki neist astmetest pole alust teistest paremaks pidada. /---/ Äratuntava maailmaga jäävad siduma peened niidid, kuid ta on intriigi alusena kogu aeg olemas. See pole objektide, vaid mulje- ja aistingumaailma reaalsus. Maalija on vahel sarkastiline, hakkab isegi natuke hirmus ja valus, et elu võib nii kibeda pilguga vaadata, siis aga tuleb imetlus tabavuse pärast ja selle pärast, et nõnda vaadatakse./---/

Tagasi üles