Tõsisem jõululugu kogu perele

Esme Kassak
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Adele (Grete Jürgenson) ja Peter (Martin Tikk) aktsioonis.
Adele (Grete Jürgenson) ja Peter (Martin Tikk) aktsioonis. Foto: Jaana Süld

Minu 9-aastane tütar luges eelmisel suvel Kate DiCamillo raamatut «Mustkunstniku elevant». Et see paelus teda väga, tuli ka otsus NUKU lavastust vaatama minna üsna kiirelt. Lugu on suhteliselt tõsine, samas kätkeb teatavat põnevust ning ka jõuludele nii omast usku imedesse ja südame järgi tegutsemist.

Üle pika aja nukuteatrisse minek oli omamoodi ettevõtmine, sest selles vanuses on lapsele tekkinud nii palju muid huvisid. Erinevalt minust oli ta klassiga jõudnud NUKU uuenenud hoonega juba tutvuda. Seega tundus, nagu läheksin rohkem enda pärast teatrisse ja eks siin ole oma tõepõhi all.

«Mustkunstniku elevandis» saavad kokku mitme pere ja paari elulood – kes soovib hullupööra tähelepanu, kes soovib lapsi, kes otsib armastust – ja seda on huvitav jälgida suurtelgi. Ent niisuguse helge jõululavastusega, nagu oli «Vaata, Madlike, lund sajab!», pole kindlasti tegu: pigem sobib see natuke vanematele (vähemalt viiestele) lastele. Nooremad lähevad rahutuks ja päris väiksed võivad isegi nutma hakata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles