Kangro: kogemuse jagamine aitab edasi

Maarja Kangro oma dokumentaalromaaniga «Klaaslaps». Foto: Sander Ilvest

«Miks ka mitte,» vastab Maarja Kangro küsimusele, miks otsustas ta kirjutada väga isiklikust kogemusest: kunstlikust viljastamisest, rasedusest ja selle katkestamisest. «Teema nagu iga teinegi. Tõsine, puudutab paljusid, on seotud meie kõige intiimsemate enesekirjeldustega, aitab ehk kellelgi teisel samasuguste kogemustega toime tulla.»

- Minavorm ei tähenda automaatselt, et kirjanik kirjutab iseendast. «Klaaslapse» puhul jääb lugejale mulje, et naine, kes räägib lapse saamise rõõmust ja kaotusvalust, oled sina ise. Kas «Klaaslapse» minajutustaja ning kirjanik Maarja Kangro vahele võib tõmmata võrdusmärgi?

Võrdusmärke on üldse riskantne panna. Ka «minu enda» ja «kirjanik Maarja Kangro» vahele ei saa päris võrdusmärki seada. Inimese identiteet on elus ja liikuv ja minagi ajan «kirjaniku» endal nagu ussinaha seljast maha.

Need sündmused on dateeritud, minuga päriselt juhtunud, aga ma olen sündmuste voost teinud teatud valiku, valinud nendest rääkimiseks teatud tooni. Iseendast kirjutamine on igal juhul tinglik.

-‪«Klaaslast» on nimetatud romaaniks, minu silmis on tegemist sinu päevikuga, kus sa kirjutad nii rasedusega seotud tunnetest ja mõtetest kui kirjeldad ka Eestis ja Ukrainas toimunud sündmusi. Kuidas sa ise «Klaaslast» määratled?

Mulle meeldib öelda «dokumentaalromaan». Lugu on dokumentaalne, aga ta on ikkagi lugu, valitud sündmuste jada, enam-vähem ühe teema ja tegevusliini alla koondatud, Ukraina ja Eesti ühiskond seotakse samuti sellega.

- ‪Ohutum-turvalisem olnuks ju kirjutada oma kogemuse põhjal väljamõeldud nimede-narratiiviga romaan. Miks sa otsustasid päevikuvormi kasuks?

Selle toime on niisuguse teema puhul tugevam. Mulle tundus, et nende sündmuste tegelikkus võib pakkuda rohkem tuge inimestele, kes on sattunud samasugusesse olukorda. Puhta fiktsioonina esitatud kirjandus on selles osas ikkagi vähem laetud. Foto on siin tõhusam kui maal.

Ma ei oleks tahtnud ka seda sosistamist, et «ei tea, kas on äkki autobiograafiline». Nüüd on ta see, mis ta on – aga nagu ma ütlesin, on igasuguses elujutustuses sees fiktsionaalsuse moment. Samad sündmused võiksid olla ka teistmoodi esitatud.

- «Klaaslapses» pole sa kasutanud varjunimesid, seega tood avalikuks mitme inimese erealu. Miks sa otsustasid kasutasid pärisnimesid ja kas küsid asjaosalistelt ka nõusolekut?

Kirjutada tõestisündinud lugu, kus tegelased on tähistatud kui A., B. ja C., oleks olnud poolpidune lahendus ja tekitanud veelgi enam spekuleerimist «Kas äkki…?».

Küsisin ka asjaosalistelt nõusolekut. Mitte küll kõigilt – seda poleks ju jõudnudki –, vaid nendelt, kelle puhul mulle tundus, et emotsionaalsed panused on suuremad. Aga sellise raamatu puhul ei pruugi ka nõusoleku küsimine anda ammendavat kindlust, et avaldamine on OK.

Kui aga kirjutada kõigest ohte vältides ja nurki maha lihvides, tuleks sellest tõeline magedus, ei liha ega kala, mis on parem kirjutamata jätta.

- ‪Kas sa ei pelga, et sinu raamat teeb haiget neile, keda oled oma looga seoses maininud?

Pelgan. Ma kindlasti ei tahaks inimestele sellega haiget teha. Aga see poleks ka esimene kirjandusteos, mis kellelegi haiget teeb.

- Tunnete ja mõtete kirjapanek on sinu jaoks teraapiline, raamatust selgub, et alguses panid sa oma kogetut kirja mõttega, et «ehk läheb tulevikus vaja». Millal sa mõistsid, et neist märkmetest valmib raamat?

Et ma nende märkmetega midagi teen ja seda materjali kasutan, teadsin ma sealsamas palatis, kus ma raseduse katkestamist ootasin. Algul arvasin küll, et sellest tuleb midagi jutustuselaadset, raamatuks kasvas lugu selle aasta kevadel-suvel. Sain aru, et see peab olema iseseisev teos ega sobi ühegi teise loo kõrvale.

- ‪Oled öelnud, et sind aitas teiste naiste kogemus, said tuge. Ka raamatust selgub, et sa veetsid tunde guugeldades, otsides lohutust ja mõistmist. Kui palju mõtlesid sa «Klaaslast» viimistledes võimalikule lugejale – naistele, kes soovivad emaks saada, kuid kel ei õnnestu kuidagi viljastuda, või naistele, kes on loote väärarengu tõttu pidanud aborti tegema?

Guugeldades otsisin ma siiski eelkõige teadmisi, tahtsin aru saada, mis konditsioon see niisugune on, millest see on tingitud (seda õieti ei teata), kui palju seda esineb (seda statistiliselt mõistagi teatakse), millised on väljavaated (lapsele põhimõtteliselt mitte mingisugused).

Lohutust niisuguses mustas olukorras ei otsi ega tahagi. See on asi, mis vajab kõva läbitöötamist. Mulle oli selge, et pean sellega üksi põhjalikult tegelema, olukorra aspekte kristalliseerumise ja pihustumiseni analüüsima. Ka kirjapanemise kaudu.

Siiski on tähtis, et inimene niisuguses olukorras teaks, et ta ei ole ainus omasugune. Kogemuse jagamine on asi, mis inimesi üldse edasi aitab ja üles ehitab. Ma ei oleks seda lugu kirjutanud, kui poleks arvanud, et see võiks kellelegi ka abiks ja toeks olla. Ma ei pidanud seda isegi õigeks – jätta jagamata ränk kogemus, millega oled kuidagi toime tulnud. Mõne teise puhul saan sellest muidugi aru, inimesed pole ühesugused, aga enda loo juures uskusin niimoodi.

- Kas lapse kaotanud naisele või mehele saab pakkuda tuge? Mida sa soovitad, mida lähedased saaksid teha?

Ma usun, et saab ikka. Leinas on muidugi selline aeg, kus inimest ei tohigi sellest kogemusest välja tirida, öelda, et «elu läheb edasi» ja «küll sa saad sellest üle».

Mingil hetkel on arusaadav, et see oleks lausa jabur, kui elu edasi läheks. Sest see kaotus on nii oluline tükk, mis parajasti seda inimest moodustab – sellele kohe midagi asemele pakkuda tähendaks, et sa ei oska inimest piisavalt respekteerida.

Võib täitsa tunnistada, et olukord on nii ränk, et sa ei oskagi õigeid sõnu leida, aga tahaksid aidata. Tähtis on lasta asjast rääkida, mitte tähelepanu kõrvale juhtida ega oma mõtlematu elutarkusega peale lennata.

Muide, veebis on lehekülgi, mis õpetavad delikaatselt lohutama. Mu meelest saab inimene eluga «edasi minna» just siis, kui ta võtab omaks, et see, mis on kaotatud, ongi asendamatu.

-Katseklaasiemadus, loote väärareng, raseduse katkestamine on teemad, millest avalikult ei räägita. Miks on need praegu tabuteemad?

Eks neist natuke ikka räägitakse. Kehaväline viljastamine on meedias ikka aeg-ajalt teemaks olnud; mulle tundub, et selle tabusus väheneb õnneks jõudsasti.

Aga eks siin on ikka veel mängus vanad protodarvinistlikud või tõuaretuslikud hindamiskriteeriumid: bioloogiliselt täisväärtuslik inimene peab oma järglased saama loomulikul teel. Kui ei saa, oleks tegu justkui loodusliku praagiga. Ja seda tuleb ju häbeneda, kes teab, mis järeldusi sealt veel edasi hakatakse tegema.

Lapse väärareng tundub sellisest perspektiivist veel eriti varjamisväärse veana, tõelise loodusliku läbikukkumisena. Isegi kui tegelikkuses need stigmad võib-olla nii karmid polegi, on arusaadav, et paljud tunnevad kiusatust sellised lood maha vaikida, jääda igaks juhuks «normaalsete» poolele.

- ‪Ma ei tunne maailmakirjandust nii hästi, aga mulle näib, et emaks saamise valu ja vaev on üsna haruldane teemavalik. Miks see nii on?

Ma ei tea, kas see on nii üliharuldane. Siin ja seal jookseb vahel ikka läbi, kas või kõrvalteemana. Mihhail Šiškin on neid küsimusi – raseduse katkemine, lapse väärareng – väga tundlikult ja haaravalt puudutanud. Ma oma raamatus räägin natuke nobelist Kenzaburo Oest, kelle poeg sündis ajusongaga, ja Oriana Fallacist, kes kirjutas raseduse katkemisest raamatu.

Aga jah, hm, no kui tundub haruldane teema, siis ikka seepärast, et naise hääl kirjanduses ei domineeri.

-  ‪Tean naisi, kelle elu valusaim teema on see, et nad pole saanud emaks. Paljud on katsetanud, teinud aastaid nn tööd, kuid pole rasedaks jäänud või siis on rasedus katkenud. Osa naisi aga pole leidnud õiget meest, kellega koos perekonda luua. Sina otsustasid lapse saada sõbraga, kes pole sinu elukaaslane, armastatu ega ka seksuaalpartner. Homosõbraga lapse saamine on Eestis teema, millest avalikult ei räägita. Ka sina mainid seda vaid riivamisi. Miks ei taha naised-mehed sellest avalikult rääkida?

Ise küsisid enne, kas ma ei pelga kellegi haiget teha. Ma puudutan teemat riivamisi mitte enda, vaid teiste pärast. Pealegi pole see raamat mingi kuramuse Agu Sihvka aruanne avalikkusele.

See oli üks periood mu elus. Mu tollane poiss-sõber taandus IVFi üritustest – mis on täitsa mõistetav.

Pärast järgnenud komplitseeritud suhteid leidsin, et kõige ausam oleks teha lapsesaamise ettepanek mõnele heale geisõbrale. See oleks ju mõnes mõttes win-win-situatsioon, lapsel oleks kaks sotsiaalset isa.

Oma armsate geisõprade pärast on mul ka väga kahju, et see asi nurjus. Aga üldisemalt rääkides on siingi palju probleeme, tegelikult ei pruugi näiteks «nelja vanemaga» peres asjad õigusliku tüli korral sugugi helgelt kulgeda.

Maailmas räägitakse sellisest lapsesaamisest küll, isegi üks «Dr House’i» osa aastaid tagasi oli sellele teemale pühendatud. Kui Eestis ei räägita, siis ilmselt ikka kartusest, et selline tavadest kõrvale kaldumine toob kaasa halvustamise.

-«Klaaslapses» kirjeldad sa rasedust ja selle katkestamist, aga mitte seda, kuidas otsustasid emaks saada – eelnevad mõtted ja hirmud oled jätnud enda teada. Kõik loomulikult ühte raamatusse ei mahu, seega, kas on oodata, et kirjutad «Klaaslapsele» järje?

Ei ole oodata. Neid teemasid on raamatus siiski piisavalt lahatud.

-‪Mida sa «Klaaslapse» vastuvõtust ootad, kas soovid näiteks tekitada diskussiooni katseklaasiemaduse teemal?

Ma loodan, et paljud asjad said selle raamatuga vaiba alt välja kistud. Loodan, et inimesed ei karda neil teemadel rääkida, ei karda stigmasid, ei tunne end mõttetult süüdi.

Katseklaasiemaduse üle pole mu meelest vaja diskuteerida – võib muidugi rääkida selle psühholoogiliselt kurnava protseduuri eripäradest, aga kui katseklaasilaps sünnib, on ta ju laps nagu iga teinegi. Ja ema on ema nagu iga teine. Mul on hea meel, et meie seadused on kehavälise viljastamise suhtes üsna eesrindlikud. Mis tuleks päevakorda võtta, on surrogaatemaduse seadustamine.

Ma panin raamatule pealkirja ühe propagandaskulptuuri ainetel, mis oli monument sündimata lapsele. Vaat, pateetiliseks minnes: mu raamat on mõeldud olema monument ka kõigile neile lastele, keda vanemad on tahtnud, aga kes mingil põhjusel on jäänud sündimata või varakult surnud. Monument inimeste lootustele.

-‪Kuidas sa ennast kaitsed, kas sa «Klaaslapsest» rääkides ei rebi oma haavu lahti?

Ma ei oleks seda raamatut kirjutanud, kui oleksin kartnud, et kuskil on veel midagi rebida. Pigem on praegu nii, et ma tunnen, et pean olema empaatiline ja aupaklik tunnete suhtes, mida see raamat teistes inimestes tekitab.

Maarja Kangro

Sündinud 20. detsembril 1973 

Maarja Kangro on eesti kirjanik, tõlkija ja libretist.

Tartu Ülikoolis inglise keelt õppinud Kangro on tõlkinud peamiselt ilukirjandust inglise, itaalia ja saksa keelest.

«Klaaslaps» on tema esimene romaan, seni on temalt ilmunud luulekogud «Kurat õrnal lumel», «Tule mu koopasse, mateeria», «Heureka», «Kunstiteadlase jõulupuu», «Must tomat»; novellikogud «Ahvid ja solidaarsus», «Dantelik auk» ja «Hüppa tulle» ning  lasteraamat «Puuviljadraakon».

Maarja Kangro on pälvinud kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia ning proosa aastapreemia, Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna ning Friedebert Tuglase novelliauhinna.

2016. aasast saab Maarja Kangro  kirjanikupalka.

Maarja Kangro nihutab piire

ARVUSTUS

Foto: Raamat

«Klaaslaps»

Nähtamatu Ahv, 2016

208 lk

Maarja Kangro «Klaaslapsest» kirjutada on ülimalt keeruline. Esiteks on tegemist väga isikliku raamatuga, kõik, mis on «Klaaslapses» kirjas, ongi päriselt juhtunud pärisinimestega. Tõsi, igas teoses, ka kõige pihtimuslikumas päevikus, teeb autor alati valiku. Ka «Klaaslapses» on Maarja Kangro teinud valiku ning meisterliku novellikirjanikuna on ta oma elust vorminud haarava dokumentaalromaani.

Vorminud, see tähendab mänginud aja, rütmide ja lugudega. «Klaaslapse» peatükid on kui laboris välja timmitud segud: kord keskendub autor emotsioonidele, pugedes lugejale hinge ja südamesse, mõnes teises peatükis jagab ta infot (harib lugejat), kord aga räägib lugusid Ukrainast, eesti ajakirjandusest, avab festivalilt festivalile sõitvate luuletajate-kirjanike argirutiini.

Teiseks muudab «Klaaslapse» keeruliseks teema. Kui Kangro oleks geisõbraga lapse saamisest, raseduse rõõmust ning sunnitud abordist kirjutanud väljamõeldud tegelasega, siis võiks ju küsida, kas autor on tõstnud ilukirjanduse fookusse tänapäeva maailmas olulise teema.

Võiks analüüsida, miks tahab naistegelane nii väga last saada, kas see soov on ühiskonna poolt peale surutud (sa saad kohe 40 ja sul pole veel last? miks?) või on see hingeline-kehaline vajadus (viimane aeg, kell tiksub) või hoopis egoistlik jonn (teistel on, mu õde saab kohe, ma tahan ka!)… Kindlasti tuleks vaadelda mehe rolli lapse saamisel, kirjutada tasulisest meditsiinisüsteemist. Arutleda võiks veel peategelase elustiili üle – reisimine, kohvikutes sõpradega einestamine, Kalamaja elu versus unistus mereäärsest Viimsist jne.

Võiks paralleele tõmmata näiteks Houellebecqi romaanide maailmaga. Ka Kangro päevikuvormis dokumentaalromaani minategelaseks on edukas, kohe-kohe 40. eluaasta piiri ületav lasteta inimene. Kangro loos otsustab peategelane emaks saada, aga mitte vanaemade-vanaisade kombel seksides, rasestumiseks kasutab ta meditsiinitehnoloogilisi vahendeid. Kusjuures Kangro naistegelane täiendab suurepäraselt Houellebecqi meestekeskset maailma. Kangoro «Klaaslaps» on kirjutatud enesekeskse-enesekindla naise vaatepunktist.

Aga kõik need arutelud-analüüsid mõjuksid «Klaaslapse» puhul isiklikku ellu tungimisena. Või võltsi teoretiseerimisena.

Maarja Kangro raamat on vajalik ja hea. Tuleb nõustuda Kaur Kenderiga, kes «Klaaslapse» tagakaanel hüüab, et tegemist on ühe kõvema raamatuga, mida ta eesti keeles on ever lugenud. Jah, Kangro nihutab piire.