Väikene hümn vaimuvalgusele

Aino Pervik Foto: Postimees.ee

Kirjanik, kes on andnud eesti lastekirjanduse varamusse mitut põlvkonda saatnud Arabella ja Kunksmoori, aga ka kapten Trummi, Paula, Härra Tee ja Proua Kohvi, Tirilinna, Kriksadulli, Klabautermanni ja mitmeid teisi tõelisuse ja väljamõeldise vahepeal kiikuvaid tegelasi ja kohti, lisab uue raamatuga sellesse nimekirja Hädaoru riigi ning selle kuninga. 

See on kunstmuinasjutt, mis järgib kõiki muinasjutule omaseid tunnuseid (põnev süžee, hea ja kurja võitlus, saladused ja avastused, üllatused ja imeteod), aga samas mõjub meie endi võimalikkusena. Juttu läbiv moraal, mida delikaatselt mitmesse episoodi poetatakse, on raamatulugemise, õppimise ja kooli vajalikkus. Omal kombel on Aino Pervik kirjutanud väikese hümni vaimuvalgusele. Kunagi õitsenud Tulbioru kuningriigist saab Hädaorg just selle valguse röövimisest, ehkki, nagu hiljem selgub, käis Hädaoru rahvas siiski salaja koolis ja kogus tarkust.

Muinasjutt pole ümberjutustamiseks. Siis oleks tegemist variandiga, ja seda me ju teame, et suurem jagu muinasjutte ongi mingi arhetüüpse sisu «ümberseadistus». Mina tahan siinkohal tähelepanu juhtida hoopis Perviku erilisele stiilile, sellele, k u i d a s ta jutustatava loo meieni toob. Rõhutan, et meieni, sest jutustaja, jutustatav lugu ja kuulajaskond asuvad ühes ringis. Seegi on arhetüüpne olukord, sest kirjasõnaeelsel ajal  istutigi ringis.