Maarja Kangro nihutab piire

Maarja Kangro raamatu «Klaaslaps» esitlus Foto: Sander Ilvest

Maarja Kangro «Klaaslapsest» kirjutada on ülimalt keeruline. Esiteks on tegemist väga isikliku raamatuga, kõik, mis on «Klaaslapses» kirjas, ongi päriselt juhtunud pärisinimestega. Tõsi, igas teoses, ka kõige pihtimuslikumas päevikus, teeb autor alati valiku. Ka «Klaaslapses» on Maarja Kangro teinud valiku ning meisterliku novellikirjanikuna on ta oma elust vorminud haarava dokumentaalromaani.

Vorminud, see tähendab mänginud aja, rütmide ja lugudega. «Klaaslapse» peatükid on kui laboris välja timmitud segud: kord keskendub autor emotsioonidele, pugedes lugejale hinge ja südamesse, mõnes teises peatükis jagab ta infot (harib lugejat), kord aga räägib lugusid Ukrainast, eesti ajakirjandusest, avab festivalilt festivalile sõitvate luuletajate-kirjanike argirutiini.

Teiseks muudab «Klaaslapse» keeruliseks teema. Kui Kangro oleks geisõbraga lapse saamisest, raseduse rõõmust ning sunnitud abordist kirjutanud väljamõeldud tegelasega, siis võiks ju küsida, kas autor on tõstnud ilukirjanduse fookusse tänapäeva maailmas olulise teema.