Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/10/23/255580t1h57f1.jpg)
/nginx/o/2012/12/05/1471670t1ha988.jpg)
Tiina Laanem tuli eesti kirjandusse põmaka ja pauguga, kui ta oma esimese romaaniga «Väikesed vanamehed» võitis 2006. aasta romaanivõistluse. Romaani anonüümselt hinnanud žürii oli veendunud, et tegemist on mehe kirjutatud raamatuga, nii et üllatus oli suur. Kirjastused tegid autorile üksteise järel pakkumisi ja aasta hiljem ilmunud «Väikesed vanamehed» läksid kaubaks nagu soojad saiad.
Tema teine romaan «Sidrunid ja siilid» (2009) ja novellikogu «Õnnelik jää» (2012 ) on pärast õnnestunud debüüti kirjaniku positsiooni eesti kirjanduspildis ainult kinnitanud. Iseäranis pika sammu edasi võttis Laanem novellidega. Tegemist on autoriga, kes oma loominguga tõsiselt tööd teeb, nii et sellest töötoast tulevad välja ainult lõpuni läbi töötatud ja viimistletud kirjutised, ei midagi poolikut. Nüüd siis «Pildilt kukkujad», romaan, mille eelkäijaks oli Vanemuise teatris mängitud samanimeline näidend.