Me kõik teame, millised on poksifilmide kangelased. Enamasti saavad neist kõigi raskuste kiuste tšempionid, nagu Rockyst, nad tõusevad tuhast. On ka allakäigu, lagunemise lugusid, neist kõige väljapaistvam Jake La Motta oma. Ainuüksi nende pealkirjad – «Raevunud härg», «Võitleja», «Tuhkatriinumees», «Mees kui orkaan», «Vasakukäeline», «Viimse verepiisani» jne – kõnelevad enese eest.
Ja siis tuleb keegi soomlane ja paneb oma poksifilmile pealkirjaks… «Naeratav mees»!? Mis toimub? Rahvusvahelise levi pealkiri – «Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus» – paistab küll natuke poksilikum välja ja võiks viidata matšile, mis peeti maailmameistritiitli nimel 1962. aastal Helsingi olümpiastaadionil koguni 24 000 silmapaari ees ja millest film ka räägib, kui me ei teaks ajaloost, et Mäki selle juba teises raundis kaotas. Ometi on ta just seda päeva ise nimetanud kõige õnnelikumaks oma elus.
Kuidas nii? Aga sellepärast, et Olli on matšiks valmistudes viimaks aru saanud, et ei kujuta oma elu ilma Raijata ette. Ja nii kihlub ta veel enne tähtsat matši samal päeval, laskmata ennast selle toimumisest segada. See, mis lõpeb kaotusega spordis, tähendab võitu isiklikus elus – paradoks missugune!
Armastus, mis eksisteerib poksifilmides enamasti kõrvalliinina – et toetada kangelast tema teel järjekordse võiduni –, saab Juho Kuosmaneni linateoses peamiseks. Ainult et siin ei aita see võita matši, vaid mõista, et elus võib olla olulisematki kui võit või kaotus. Just armastus aitab vabaneda välisest survest ja võtta oma elu üle otsustamine enda kätte.
Kuni selle hetkeni on sisemine ja välimine Olli puhul selgelt konfliktis. Töölisklassist pärit tagasihoidliku poisina – tema hüüdnimi on Kokkola Pagar –, kes teeb profipoksi maailmas alles oma esimesi samme, ei suuda ta tiitlimatšiga kaasneva melu ja kohustustega kuidagi harjuda. See muudab rahutuks ja segab keskendumist, kõrged ootused, mida Ollile pannakse, kipuvad ta juba ette läbi põletama. (Peale selle peab ta alla võtma, et mahtuda enesele ebasobivasse sulgkaalu.)
Üleüldse tundub Olli poksi jaoks natuke liiga heasüdamlik ja pehmevõitu, naeratab kohmetult kogu aeg ja tundub, et isegi vastase nokauteerimine tekitab temas hingepiina – no tõesti, täiesti ebatüüpiline tšempion, õnnestunult deheroiseeritud. Mis ei tähenda, et ta oleks papist poiss, nagu polnud papist ka see päris Olli Mäki. Üheks kõigi aegade andekamaks Soome poksijaks peetav mees oli koguni kahekordne Euroopa meister – nii amatööride kui ka proffide seas.
Filmis annab Olli rollikonflikt ainest humoorikateks episoodideks ja repliikideks, mida võiks kadestada isegi Aki Kaurismäki. Muide, viimane olevatki pärast vaatamist öelnud, et võib nüüd rahus pensionile minna.
Tegelikult on Kuosmanenil veel arenguruumi küll ja küll, ikkagi alles esimene pikem film. Dramaturgiliselt on välja arendamata kas või Olli Mäki kommunismimeelsus, millele praegu vihjatakse ainult ühes repliigis, kuigi väidetavalt sai just see põhjuseks, miks jäi poksija kõrvale 1960. aasta olümpiamängudest ja oma võimalikust triumfist seal.
Selle kõrval tasuks aga eraldi rõhutada filmi värskust ja ehedust, filmilikkust kõige paremas mõttes, täpseid, karakterit avavaid visuaalseid kujundeid, suurepärast ajastukujutust, millele aitab kaasa 16 mm mustvalge filmilint. Ja mõistagi Jarkko Lahti (Olli), Oona Airola (Raija) ja Eero Milonoffi (Olli produtsent Elis Ask) mängu.
Juhuslik pole seegi, et filmi lõpus, kui Olli ja Raija pärast matšijärgset banketti õnnelikuna mere ääres jalutavad, möödub neist üks vanapaar. «Kas me oleme sama õnnelikud, kui vanaks saame?» küsib Raija.
Kes viitsib lõputiitreid lugema jääda, saab teada, et möödujaiks on Olli ja Raija Mäki. Need päris. See on ilus, väga ilus. Nagu ka see film ise.
UUS FILM KINOLEVIS
«Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus»
Režissöör Juho Kuosmanen
Soome 2016
Alates 9. detsembrist Eesti kinolevis