Jim Jarmusch kõigi aegade parima rokkbändi kallal

Iggy Pop ja The Stooges aktsioonis. Foto: Kaader filmist / Danny Fields ja Gillian McCain

Mu hea tädipoeg juhtus kunagi vanematel aegadel mängima kord Levikas plaate. Kuna seal oli kogu taristu väga segane, tuli ta hommikul tagasi nii, et talle oli kotti sattunud ka võõras The Stoogese teise plaadi «Fun House» Venemaal piraadina välja antud vinüül, mis oli küll pealkirjas tõlgitud kui «Dom Kaifa». See tõlge oli muidugi oluliselt olemuslikum kui originaal. Stooges oligi «kaifimaja» ja sellistele asutustele on kõigi eelduste järgi antud vähe aega olla.

Nad tulevad kiiresti, tegutsevad (enese)hävituslikult, nende vastuvõtuks ei pruugi veel olla leiutatud keelt, nad võivad kaduda, muutuda kultuslikuks, asuda mõjutama ning saada hiljem õlgadele ja panteonidele ja ajakirjadesse Mojo ning Uncut tõstetud kui kangelased. Enamikku sellistest kaifimajadest hiljem küll ei mäletata, Stoogest aga küll ja selleks on rohkem kui põhjust.

Jim Jarmusch nimetab «Gimme Dangeri» alguses Stoogest kõige olulisemaks rokkbändiks maailmas ja mul pole plaani selles osas väga vaielda. Detroiti lähedalt Ann Arborist pärit The Stooges andis esimese ja ühtlasi omanimelise plaadi välja 1969, selle produtseeris Velvet Undergroundi avangardist John Cale ja edetabelis jõudis plaat umbes sajandale kohale. The Stooges sai tuntuks ka kui muljet avaldav ja ilmselt ületamatu live-band, mille esinemised olid rohkem isegi performance-kunsti alla liigitatavad. Ka Jarmuschi film näitab meile kuulsat videomaterjali ühest Stoogese esinemisest.