Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2016/12/12/6166531t1hcabb.jpg)
Mu hea tädipoeg juhtus kunagi vanematel aegadel mängima kord Levikas plaate. Kuna seal oli kogu taristu väga segane, tuli ta hommikul tagasi nii, et talle oli kotti sattunud ka võõras The Stoogese teise plaadi «Fun House» Venemaal piraadina välja antud vinüül, mis oli küll pealkirjas tõlgitud kui «Dom Kaifa». See tõlge oli muidugi oluliselt olemuslikum kui originaal. Stooges oligi «kaifimaja» ja sellistele asutustele on kõigi eelduste järgi antud vähe aega olla.
Nad tulevad kiiresti, tegutsevad (enese)hävituslikult, nende vastuvõtuks ei pruugi veel olla leiutatud keelt, nad võivad kaduda, muutuda kultuslikuks, asuda mõjutama ning saada hiljem õlgadele ja panteonidele ja ajakirjadesse Mojo ning Uncut tõstetud kui kangelased. Enamikku sellistest kaifimajadest hiljem küll ei mäletata, Stoogest aga küll ja selleks on rohkem kui põhjust.