Kohvikukultuuriga on siinmail nagu Eesti rahva väljasuremisegagi. Et peaks nagu justkui juba surnud olema, aga on kuidagi visa hingega ega kipu mitte kõngema. Vähemalt visiseb edasi, kui ka muud ei saa.
Tellijale
Sädeleva jõudeelu kiituseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kartmata valetada, võib kohe lajatada, et kohvikuid on Eestis praegu rohkem kui kunagi iial varem: tõdemiseks piisab, kui kas või Tallinna linnas veidi ringi vaadata. Ning ma räägin kohvikuist, mitte samanimelistest toodetest, kus kohvi papptopsiga kaasa osta või kohapeal askeetlikul plastistmel istudes tarvitada.