/nginx/o/2016/12/13/6168723t1h202a.jpg)
Kohvikukultuuriga on siinmail nagu Eesti rahva väljasuremisegagi. Et peaks nagu justkui juba surnud olema, aga on kuidagi visa hingega ega kipu mitte kõngema. Vähemalt visiseb edasi, kui ka muud ei saa.
Kohvikukultuuriga on siinmail nagu Eesti rahva väljasuremisegagi. Et peaks nagu justkui juba surnud olema, aga on kuidagi visa hingega ega kipu mitte kõngema. Vähemalt visiseb edasi, kui ka muud ei saa.
Kartmata valetada, võib kohe lajatada, et kohvikuid on Eestis praegu rohkem kui kunagi iial varem: tõdemiseks piisab, kui kas või Tallinna linnas veidi ringi vaadata. Ning ma räägin kohvikuist, mitte samanimelistest toodetest, kus kohvi papptopsiga kaasa osta või kohapeal askeetlikul plastistmel istudes tarvitada.