Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/09/17/3357765t1hb120.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/12/13/6168299t1h4af6.jpg)
Florian Zelleri «Isa» kirjeldab argielu nüansside kaudu ühe vana mehe, kunagise inseneri André (Lembit Peterson) vaimset hääbumist dementsusse ning tema lähikondsete, tütar Anne’i (Liina Olmaru), viimase elukaaslase Pierre’i (Marius Peterson) ning koduabilise Laura (nähtud etendusel Sandra Uusberg) püüdeid olukorraga toime tulla.
André reaalsustaju lõhustumist annavad edasi veel salapärased Naine (Anneli Tuulik) ja Mees (Andri Luup), kes justkui oleksid pereliikmed, kuid sunnivad Andréd ometi selles pidevalt kahtlema. Isa ei ole lavastuses pelgalt objekt, kelle vaikset kustumist publik distantsilt vaatleb, vaid André ristsuhtlus Anne’i, Pierre’i ning Naise ja Mehega aitab vaatajal peategelase kramplikku püüdu elu küljes rippuda ka meeleliselt kogeda.