Isalik arm ja abitus

Hetk Theatrumi lavastusest «Isa», fotol Isa mängiv Lembit Peterson ja tütar kehastav Liina Olmaru. Foto: Harri Rospu

Florian Zelleri «Isa» kirjeldab argielu nüansside kaudu ühe vana mehe, kunagise inseneri André (Lembit Peterson) vaimset hääbumist dementsusse ning tema lähikondsete, tütar Anne’i (Liina Olmaru), viimase elukaaslase Pierre’i (Marius Peterson) ning koduabilise Laura (nähtud etendusel Sandra Uusberg) püüdeid olukorraga toime tulla.

André reaalsustaju lõhustumist annavad edasi veel salapärased Naine (Anneli Tuulik) ja Mees (Andri Luup), kes justkui oleksid pereliikmed, kuid sunnivad Andréd ometi selles pidevalt kahtlema. Isa ei ole lavastuses pelgalt objekt, kelle vaikset kustumist publik distantsilt vaatleb, vaid André ristsuhtlus Anne’i, Pierre’i ning Naise ja Mehega aitab vaatajal peategelase kramplikku püüdu elu küljes rippuda ka meeleliselt kogeda.

Paolo Sorrentino filmis «Noorus» on üks ühtaegu absurdne ja samas tajuteravalt realistlik stseen, kus helilooja ja dirigent Fred Ballinger (Michael Caine) istub alpikuurordi karjamaa ääres ja asub ühtäkki seal rohtu söövaid lehmi «orkestreerima».