Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/17/11720360t1hc6a3.jpg)
/nginx/o/2016/12/19/6188031t1h39f5.jpg)
Kui maailmakirjanduses võib 2016. aastat nimetada revolutsiooniliseks selles mõttes, et mitte kunagi varem ei ole Nobeli kirjandusauhinda antud sedavõrd ebatraditsioonilisele autorile, nagu seda on Bob Dylan, siis eesti kirjanduses on lõppev aasta trendide kinnistumise aasta. Nimelt on tänavu ilmunud palju ja head žanrikirjandust ning mitu teost, mis kõik esindavad ühte konkreetset trendi – ajalookirjandust.
Muidugi võib ju öelda, et ajalooga tegelemine on pakkunud eesti autoritele huvi sellest ajast alates, mil ajalugu määras väga valusalt meie rahva elusaatusest. Võime minna tagasi näiteks Arved Viirlaiu «Ristideta haudadeni», mis ilmus Rootsis 1952. aastal. Sellistele eksurssidele vaatamata torkab silma tõik, et just tänavu ilmus tervelt neli omanäolist romaani, mis kõik käsitlevad Eesti 20. sajandi ajaloo pöördelisi aastaid.
/nginx/o/2016/04/21/5287567t1h7429.jpg)