/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
/nginx/o/2015/03/13/3865845t1h0baf.jpg)
Kirjanik Jan Kaus soovitab 2016. aastal ilmunud raamatuid.
Just neid raamatuid soovitab lugeda Jan Kaus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/06/15/5513501t1hae4c.jpg)
Kai Aareleid, «Linnade põletamine». Ilus, lihtsalt ilus! Parim eesti autori raamat sel aastal.
Zygmunt Baumann, Rein Raud, «Iseduse praktikad». Intelligentsete inimeste vestlust on alati hea lugeda, isegi kui seda ajendab mure.
Yuval Noah Harari, «Sapiens». Nauditav ja samas illusioonivaba käsitlus inimese ajaloost, lisaks loetavuse ja informatiivsuse hea tasakaal.
Michel Houellebecq, «Alistumine». Võib-olla ilmselge valik, aga seostub hästi Houellebecqi loomingu olulise motiiviga: kas perekond jääb kestma? Jah, islamis jääb – sestap pole Houellebecqi suhe islamiga üheselt eitav.
Indrek Koff, «Saja rahva lood». Mu meelest hoiab Koff kirjandusliku katsetuslikkuse vaimu käigus palju tulemuslikumalt kui kõik need lõunapoolsed eksp-vennad.
/nginx/o/2016/12/14/6172469t1hd4a9.jpg)
Mathura, «Jääminek». Kardetavasti üks neid raamatuid, mis jääb varju, aga mu meelest tugeva atmosfääriga jutt, Rein Saluri revisited, tahaks kohe mereäärsesse üksindusse tõmbuda.
Erwin Schrödinger, «Mis on elu?». See teos ilmus küll juba 2015. aastal, aga mu meelest üks köitvamaid raamatuid inimese isikliku arengu ja inimliigi arengu suhetest.
Olga Slavnikova, «Koera mõõtmeteni suurendatud kiil». Suurejooneliselt groteskse keelekasutusega sotsiaalpsühholoogiline sissevaade ema ja tütre siseellu-suhetesse.
Sergei Zavjalov, «Ars Poetica». Järgmise aasta festivali HeadRead külaline kirjutab autoritest-ilmingutest, kes-mis ei peaks esmapilgul väga suurt huvi tekitama, aga ta leiab selle käigus huvitavaid kontekste ja üldistusjõulisi seoseid.
/nginx/o/2016/12/14/6172475t1h2176.jpg)
Titus Livius, «Linna asutamisest saadik». No mis saab ühele Vana-Rooma fännile olla veel meelepärasem kui see (pool)müütilisse algusaega ulatuv käsitlus?