«Kirjandusministeeriumi» toimetaja ja kirjastuse Post Factum toimetaja Kaupo Meiel valis välja kümme 2016. aastal ilmunud raamatut, mis tuleks võtta kaasa uude aastasse.
Mida lugeda? Kaupo Meiel annab nõu
16. detsember 2016, 18:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
George R.R. Martin, «Tants lohedega, 1. raamat». No viimaks ometi see ilmus, olge te tuhandest tänatud, aga ärge te, mu kallikesed, teist raamatut liiga kaua oodata laske, eks!
Indrek Koff, «Poeem». Jaurab see Koff ja muudkui jaurab, mida jaurab, alati aru ei saa, aga hästi jaurab, sellest saab aru küll.
Jüri Kolk, «Igapidi üks õnn ja rõõm». Maailma kõige positiivsema pealkirjaga eesti luuleraamat.
Lois McMaster Bujold, «Mälu». Mitte küll Milesi kõige teravam seiklus, natuke nagu seebikas ka, aga tõsisele Bujoldi fännile siiski kohustuslik.
Mait Vaik, «Meeleparanduseta». «Pool tundi hiljem oli
korter rahvast täis» (lk 60). Vaat nii.
Philip K. Dick, «Mees kõrges lossis». Kohendatud tõlkes kultusteos kõneleb sellest, milline maailm tegelikult on, aga tegelikult ei ole, aga tegelikult on.
Rein Veidemann, «Sada hetke eesti luules». Sada ja üks luuletust ning sada miniesseed luuletajatest, ühtaegu nii ajalik kui ka ajatu antoloogia.
Robert A. Heinlein, «Uks suvesse». Raamat inimkonna parimale osale, kes armastab ajarände ja kasse.
Robert Sheckley, «Tont nr 5. kõik Gregori ja Arnoldi jutud». Lõbustav ja uljas jutukogu neile, kellel neljapäeva õhtul muud teha pole ja kes reedel väga vara ärkama ei pea.
Tarmo Teder, «Andruse elu ja õnn». Ladusalt kulgev tragikoomiline ülevaade Eesti lähiajaloost, etem kui sada ajalooõpikut.