Eesti kirjandus 2016. aastal, Maire Liivamets soovitab

Maire Liivamets

FOTO: Erakogu

Jäädes truuks oma erialale, osutan eelkõige eesti kirjandusele. Autorid on järjestatud tähestiku järgi, mitte teoste kunstilisest või sisulisest väärtusest lähtudes. Igast neist leidsin ootamatuse või erilisuse mündi.

FOTO: Raamat

Nikolai Baturin, «Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse». Hoiatusromaan! Sisaldab üht eesti ilukirjanduse parimat filosoofilist arutlust sõja «mõttekuse» üle.

Meelis Friedenthal, «Inglite keel». Suurepärases eesti keeles kirjutatud lugu Tartu irreaalsest ja maagilisest ajaloost.

Mehis Heinsaar, «Unistuste tappev kasvamine» Heinsaar kohe oskab kodumaist maastikku ja loomust muinasjutuliseks kirjutada. Tema tegelane käib, aeg kotiga seljas, nagu Nipernaadi muiste, heites kõrvale igava ja tavalise argipäeva ning seesmise tüdimuse, mida eesti kirjandus nii palju pakub. Sarnaselt on astunud ka Lauri Sommeri jalg, kogudes parajalt pööraseid elukilde setokestelt, mis avaldatud pealkirja alla «Lugusid lõunast». Jah, lõuna pool elavad tõesti isevärki inimesed!

Kärt Hellerma, «Hõbeda laulud». Autor jätkab usinalt, juba kolmandat kogu järjest, kriimude ja lõikehaavade otsimist Eesti kaunilt palgelt – mõni neist on mõistagi päris sügav, teine jälle ridade vahelt vaevu tajutav.

Holger Kaints, «Uinuv maa». Muidu tubli keskmisena mõjuva romaani puhul üllatab äärmiselt täpne ja lihtne kirjeldus, milleni võib viia ideoloogiline naiivsus. Samasugune maailmavaateline lihtsameelsus viib ka soome kirjaniku Katja Kettu «Ööliblika» tegelase otseteed Siberi vangilaagrisse.

FOTO: Raamat

Mathura, «Jääminek». Argine ja südamlik mõtisklus üksikust vanast mehest, kelle lemmikaeg on jääminek. Tähelepanuväärne, et keegi neile veel mõtleb, ja koguni väikese proosaraamatu kirjutab. Loodetavasti ei jää teoseke lugejatel märkamata.

Mihkel Mutt, «Eesti ümberlõikaja». Kui MM kirjutab romaani, siis seda tuleb ka lugeda! Eriti juhul, kui räägitakse meie, st «nunnurahva» maalähedasest maailmaihalusest. Oh, meid ja meie (ida)eurooplust, võib eakam lugeja segadusse sattudes hüüatada!

Eeva Park, «Lemmikloomade paradiis». Harva, kui eesti kirjanduses saab võluvalt sõnastatud armastusromaani lugeda! Euroopa jälle abiks, praegusel juhul aitab lääs siis armastuses selgusele jõuda!

Mari Sajo, «Jäljed». Kirjeldab, kuidas sakslased ja venelased ingerisoomlaste kodusid ja elusid hävitasid. Milline oli Eesti osa ses loos – tagasihoidlik, aga olemas.

Jaan Undusk, «Teekond Hispaania» ja koguteos «Eesti kirjanike ilmavaatest». Esimene meenutab autori intellektuaalset reisi Ibeeriasse; jäi silma, kuivõrd osavalt on Undusk mõtestanud baskide iseseisvuse eest peetava võitluse käekirja. Teist väljaannet, mis sisaldab 919 lehekülge kultuurilugu, tuleb ilmselt veel aastake uurida.

FOTO: Raamat

Maarja Vaino, «Tammsaare irratsionaalsuse poeetika» Kui tänavu juba rahva tõest ja õigusest ning Tammsaare pentaloogia esimesest osast nõnda palju on kõneldud, siis tahaks esile tõsta ka käsitlust, mis avab uusi rakursse meile nii tuttava klassiku loomingus.

Loe ka neid

Tagasi üles