/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
/nginx/o/2010/03/05/326845t1h1d3c.jpg)
Kümme väärt raamatut, mida Vikerkraadio kultuuritoimetaja ja kirjanik Peeter Helme soovitab lugeda.
Vaata, mis raamatuid soovitab Peeter Helme
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pierce Brown, «Kuldne poeg». Ameerika ulmesarja teine osa viib lugeja hirmutavasse tulevikku, kus inimkond on koloniseerinud kogu Päikesesüsteemi ning allutanud end karmilt hierarhilisele ühiskonnakorraldusele, mille vastu peategelane võitlusse asub. Kaasahaarav, seiklusterohke ning põnev teos.
/nginx/o/2016/12/14/6171785t1h6c4d.jpg)
Andrei Hvostov, «Šokolaadist prints». Veenvaid ajastu- ja isikupilte ning head sissevaadet ajakirjandusmaailma pakkuv romaan, mis võib oma grotesksuse ja otseütlemisega mõnda inimest küll šokeerida, kuid teeb selle kahtlemata tasa veenvuse ja humoorikusega.
Eeva Park, «Lemmikloomade paradiis». Poeetiline romaan, mis vaatleb armastuse ning iseenda leidmise, kaotamise ja taasleidmise teemat mitte ainult kaunis keeles, vaid ka sisendusjõuliselt.
Kaur Riismaa, «Soekülm». Siin raamatus demonstreerib autor end võrdselt nii hea jutustaja kui ka kaunite kujutluspiltide loojana.
Indrek Koff ,«Saja rahva lood». Žanriliselt liigitamatu teos on suurepärane lugemiselamus igaühele, kes on muinasjutte lugenud või kellele meeldib lasta kirjandusel mõjuda ootamatult oma meeltele ja teadvusele.
Raul Sulbi, «Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasteride vahel 1455–
1487». Soovist avada eesti lugejale George R. R. Martini fantaasiasaagat inspireerinud ajaloosündmusi kirjutab ajaloolasest ulmeekspert lahti kõige põnevama ja keerulisema peatüki Inglismaa ajaloos.
/nginx/o/2016/12/14/6171791t1hcf08.jpg)
Eugen Ruge, «Cabo de Gata». Siberis sündinud saksa kirjanik kirjeldab minajutustaja saamist kirjanikuks, kuid see teos on ühtlasi ka raamat kirjutamisest, kodumaast ja kodumaatusest, sümbolitest, rännakutest ja mälestustest.
Andrus Roosa, «Hiidlase vähene naljaraamand». Mõnusat Hiiu huumorit koondav teos on hea näide sellest, kui hea tulemuse annab kodumaise huumori ning regionaalse omapära ja pärandi kogumine ühte kogumikku.
Boris Buracinschi, «Oh see Eesti kergemeelsus». Oma elu viimased 20 aastat Eestis veetnud Moldaavia päritolu Buracinschi (1964–2010) kultuurilehes KesKus ja Vikerkaares ilmunud artiklite paremikku koondav teos räägib Eestist, Moldaaviast, eestlusest, juutlusest ja üldinimlikult põnevatest asjadest autorit iseloomustanud nukrameelse huumoriga.
/nginx/o/2016/12/14/6171777t1he691.jpg)
Michel Houellebecq, «Alistumine». Mõne meelest esitab Houellebecq oma Euroopa islamiseerumise ohust rääkivas teoses küll islami karikatuuri, kuid mõtlemapanev on teos sellele vaatamata ja autori pildid ühest võimalikust lähitulevikust on kahtlemata sisendusjõulised.