Heli Alliku raamatusoovitused

Heli Allik

FOTO: Erakogu

2016. aastal ilmunud väärt raamatuid soovitab tõlkija ja kirjanduskriitik Heli Allik. 

FOTO: Raamat

Tõnis Tootsen, «Esimene päev». Täpselt siis, kui ikkagi tundub, et raamat tahab välja surra, tuleb üks kirve, lõkke, halgude ja põletusmasinaga noor inimene ja laeb selle nähtuse jälle nii uue ja samas iseenesestmõistetava tähendusega, et jääb ainult üle küsida: kus me enne olime?

Steven Vihalem, «6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality». See raamat võtab natuke düstoopiat, natuke prussakaid, natuke islamit, natuke seeni, natuke rastat, natuke ökoutoopiat, natuke tulnukaulmet, natuke armastust ja mõned filosoofilised esseed ja paneb selle kõik järsku tähendusrikkalt tiirlema ümber Õismäe keskel oleva koleda kraatrikujulise kunsttiigi, nagu oleks see Kaaba kivi. Teine suur üllatus sel aastal.

Karl Ove Knausgård, «Minu võitlus» (osad I ja II). Pealtnäha peaks see kuueosaline sari, mis on täis vaid loendeid jutustaja omaeluloolisest reaalsusest, lõplikult igasuguse elu saladuse haihtumiseni viima. Aga tsiteerides autorit: «Mida täpselt alla surutakse, seda pole niisama lihtne öelda.» Knausgård võis kirjutada väga rangelt oma elust ja oma perekonna bakteritest, aga tema võitlusest saab ikkagi iga inimese võitlus 21. sajandi teise kümnendi maailmas, elus, kirjanduses.

Hasso Krull, «Mõistatuse sild». Laenan Ants Orase kirjanduskriitika preemia žürii sõnu, sest paremini ei saa öelda: «Niipea kui Hasso Krull kaasaegsest eesti kirjandusest kirjutab, ütleb ta ühtlasi kohe midagi oluliselt üldistusjõulisemat, kui seda tavaliselt ühe retsensiooni piires suudetakse – seda nii autori, kirjanduse, Eesti kui ka maailma ja inimese kohta.» Selles raamatus ongi need retsensioonid aastatest 2009–2016 ja natuke muid tekste ka.

FOTO: Raamat

Silvia Urgas, «Siht/koht». See on alati üllatav, kui uuel põlvkonnal on oma hääl. Ja veel üllatavam on, kui mõni autor selle luules välja toob. Ja kui see luule kõnetab ka teisi põlvkondi, on jackpot.

Dante Alighieri, «Jumalik komöödia. Purgatoorium». Meie siin rapsime ja vaevleme, aga tegelikult ütles Dante juba 700 aastat tagasi kaunites tertsiinides ära, mis enne oli (põrgu) ja mis tuleb pärast (paradiis).

Mait Vaik, «Meeleparanduseta». Raamat, kus Mait Vaik paljastab veel rohkem kui enne kogu keskealise linnaintelligendi elu armetuse ja viletsuse, aga suudab sellele samas anda – nagu ütleb Paavo Matsin – dostojevskiliku mõõtme. Ja jääda seejuures üdini stiilseks.

Maarja Kangro, «Klaaslaps». Selles raamatus ei ole võimalik stiilseks jääda. Stiilinupp on nii nullis kui nullis, aga valu, mida tähendab koljuluudeta laps, kes sündida ei saanud, on seetõttu veel paljamana näha. Kuigi, kuna kannatuse – kuidas nüüd öeldagi – andmekandja on ka kirjanik ja ühiskondlik tegelane, sünnib sellest lugejale paradoksaalsel kombel hea raamat vajalikul ühiskondlikul teemal.

Tiit Hennoste, «Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I» Väga kaua oodatud raamat, aastakümnetepikkune töö ühtede kaante vahel. Kusjuures nagu Hennoste puhul ikka, tekib küsimus: kuidas on võimalik kirjandusest kõige akadeemilisemal kombel ometi nii huvitavalt kirjutada?

HAPKOMAH, «Kuidas minust sai HAPKOMAH». Oma varjatud Tallinna esiletoomise, toore kirjandusliku ande, värske keeletaju, moodsate jutustamisvõtete ja teineteisest lõigatud maailmade sidumisega on see mõnes mõttes aasta kodanikutegu.

Jaan Undusk, «Eesti kirjanike ilmavaatest». See on uskumatu, mida Jaan Undusk tolmu, mulla ja uute majade kihi alt meie vanadest kirjanikest välja kaevab. Kõigist neist esseedest kokku saab meie oma väike ilmasammas.

FOTO: Raamat

Mudlum, «Linnu silmad». Raamat, mis oma kummalise tühjuse kaevu kohal keereldes suudab tänase eluga lepitada need, kes sündisid liiga vara, et Hea uue ilma väärtused päriselt omaks võtta, ja liiga hilja, et päriselt nõukanostalgia kaevikutesse varjuda.

Lauri Sommer, «Lugusid lõunast». On päris ebaselge, kuidas Sommer seda on teinud, aga mingisugusel moel on tal õnnestunud oma diktofoniga sellesse raamatusse kinni püüda tükk seda ehedat maagilist maailma, mida suured turistide bussitäied Lõuna-Eestis otsimas käivad ja vist ei leia. Tekst jääb seisma täpselt lindistuse ja ilukirjanduse piiri peale ja see on väga põnev.

Jüri Kolk, «Igapidi üks õnn ja rõõm». Hulk intertekstuaalseid vihjeid eesti kirjandusele, ühiskondlik teravmeelsus, tervistav filosoofiline iroonia, kõik see inimliku soojusega väikestesse ridadesse seatud – kuidagi täpselt niisugune võikski luule ühes detsembrikuus 2016. aastal olla.

Tagasi üles