/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
/nginx/o/2015/09/10/4473267t1h3503.jpg)
2016. aastal ilmunud raamatuid soovitab Vikerkaare toimetaja Aro Velmet
Vaata, mis raamatuid soovitab Aro Velmet (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/07/6152617t1h24ca.jpg)
Maarja Kangro, «Klaaslaps». Bio- ja geopoliitika kogupauk. Naerad, nutad, see muudab su elu.
John Rawls, «Õiglus kui ausa meelsus: Taasesitus». Üks võimalik variant, kuidas liberalism sellest jamast välja võiks tulla, mida too viimased kolmkümmend aastat kokku on keeranud.
Наркоман, «Kuidas minust sai Наркоман. Ja lisaks kõik lood nihi list.fm’ist». See värk pole mingi e-residentsus.
Andrei Ivanov, «Argonaut». Kui Céline oleks Redditis AMA teinud, siis võinuks see umbes selline välja näha.
Michel Faber, «Fahrenheiti kaksikud». Faber on uskumatu žanrimeister, õõnestav ja radikaalne, kirjutades ulmekaid, ajaloolisi armastusromaane või siis, nagu siin, sürrealistlike novelle.
/nginx/o/2016/12/15/6175107t1h130f.jpg)
Michel Houellebecq, «Alistumine». Seni olnud põhiliselt romaan, mis õigustab väidet, et kõige rohkem meeldib inimestele rääkida raamatutest, mida nad lugenud ei ole; see on väärt võimalus seda viga parandada.
Marusja Klimova, «Majake Bois-Colombes'is». Klimova sari Venemaa karvastest ja sulelistest maailmarevolutsioonilisel ajastul jätkub Pariisis, kus kusi läheb inimestele pähe vähemalt sama hästi kui 80ndate Leningradis.
Mudlum, «Linnu silmad». Ma päris täpselt ei teagi, mis nendes lugudes toimub, aga unetu mõtetemõlgutamine ja fantaasiasse uppumine on häirivalt tuttavaks kirjutatud.
Zadie Smith, «Swing Time». Pole küll (veel) eesti keelde tõlgitud, aga vastumürgiks Houellebecqile pole midagi paremat soovida võimalik.
/nginx/o/2016/12/15/6175101t1ha5e3.jpg)