Luuletaja Veronika Kivisilla soovitab väärt raamatuid.
Just neid raamatuid soovitab lugeda Veronika Kivisilla
Jan Kaus «Läheduste raamat». See õhuke raamat on seest väga avar! Jan Kaus on miniatuurimeister ja tema Tallinnast lugedes hakkavad kõigil, kel selle linnaga mingigi suhe, tänavad taldade all teisiti tuikama.
Lauri Sommer «Kirjad lõunast». Kärinal ja raginal hakkab tööle vana helikassett ja seal kõnelevad need, kelle suud on juba mulda täis. Lauri Sommer on suurepärane loojutustaja ning tema teostesse, tema maailma ja temposse tahan alati põhjalikult sisse elada.
Peter Wohlleben «Puude salapärane elu». Selle raamatuga tegin alles algust, kuid juba saan aru, et see on kõige võluvam kombinatsioon aimekirjandusest ja puhtast poeesiast.
Wolfgang Hildesheimer «Armutud legendid» . Virtuoosne keel ja korralik annus absurdi! Loomingu Raamatukogus ilmunud Saksa sõjajärgse kirjanduse klassika, mis autori sõnul kondenseerib fiktsioonist tõde.
Sławomir Mrożek «Valitud teosed I. Proosa 1951–1974». Poola kirjandus õilistab inimest! Pan Lindepuu, jätku kütust!
Frédéric Gros «Kõndimise filosoofia». Minu jaoks eelmise aasta kõige tähtsam raamat, mis võiks olla kohustuslik igale kahejalgsele. Leia endas homo viator – kõndiv inimene!
Rein Raud «Unelindude rasked saapad». Kaua oodatud kaunikene. Jaapanlik, napp, täpne, valus, helge luule.
Mehis Heinsaar «Unistuste tappev kasvamine». See maagiline jutukogu on neile, kes julgevad proovida tundmatut, kuid kutsuvat seent ja lasta oma unistustel kasvada. Tapvalt suureks ja ilusaks.
Hasso Krull «Mõistatuse sild». Siin ei saa ma teisiti, kui nõustuda Marek Tammega: Krulli esseekogu ON küllusesarv!
Vladislav Koržets «Suur kalaraamat». Vetevalla printsi Magnum Opus!
Indrek Koff «Ma elan hästi». Vahel väga harva juhtub see ime, et üks pisike lasteraamat, mis olekski ju nagu kirjutatud kõige pisematele, annab edasi loo, mis kõigis vanuses inimesi puudutab. «Ma elan hästi» on üks armas raamat, omanäoline ja väga soe.