Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2016/12/15/6176177t1hd663.jpg)
Aasta hakkab läbi saama, jõulusiga on tapetud ja ripub juba sara all. Tuleb teha kokkuvõtteid. Popmuusika-aasta on olnud, võib öelda, kurb ja tõhus samal ajal. Kurb selles mõttes, mida kõik tegelikult juba niikuinii teavad: palju tähtsaid muusikainimesi on ära surnud ja mina olen saanud teritada ja arendada oma nekroloogikirjutaja sulge. Nii et justkui ei ole halba ilma heata.
Möödunud aasta lõpus suri muidu surematuks peetud Motörheadi Lemmy, sealt edasi jätkas samuti surematuks peetud David Bowie, peagi oli samuti surematuks arvatud Prince’i kord. Aasta lõpp viis Leonard Coheni, keda vist küll surematuks ei peetud, aga tema olemasoluga oldi harjunud. Samuti lahkus meie hulgast kaks kolmandikku proge-rock’i legendidest Emerson, Lake and Palmer – ei ole enam ei Keith Emersoni ega Greg Lake’i.