Vaal galeriis avatud näitusel «Ajendatud olulisest» on väljas valik eesti abstraktsionismi grand old lady Lola Liivati uuemast loomingust ja 1960ndatest pärit maalid.
Aadetega abstraktsionism
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
16. detsember 2016, 15:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See oli niisugune äratundmine, et ma pean panema Vaala rõdule oma 1960ndate loomingu, mida keegi pole näinud,» selgitab 70 aastat Eesti vabaduse eest pintsliga võidelnud daam.
«Võõrvõimu aastail oli abstraktsionism keelatud ja kuna minu töid ei võetud vabariiklikele kunstinäitustele, siis läksin Tartus põranda alla,» mainib Liivat. Ometi levis kumu tema vaba maailma väärtusi kandvast maaliloomingust ja paljud huvilised avaldasid soovi kunstniku ateljeed külastada. «Järsku tekkis mul esmaspäeviti salong, kuhu tulid sõbrad ja nende tuttavad, hiljem tuttavate tuttavad oma sõpradega. Lavastaja Udo Väljaots rõhutas sageli, et temale meeldib inimesi rikkuda ja teatrimees ostis sageli Vanemuise ooperisolistidele sünnipäevakingiks ühe abstraktse maali hinnaga 11 rubla tükk,» meenutab kunstnik.
Vaalas saab vaataja võrrelda abstraktsionismi sõnumit suletud ja avatud ühiskonnas ning nautida kunstniku väljenduslaadi muundumist ja isikupära püsimist läbi aastakümnete, «lugeda» sõnumeid ridade vahelt…
«Mul on sotsrealistlik põhi, sest ma õppisin nõukogude ajal Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis,» mainib pühendunud abstraktsionist, kes sai oma kunstipatsilli nelja-aastaselt, mil ta Rakveres nägi gümnasistist naabripoisi maalitud (loodus)pilte. «Need oli meisterlikud tööd ja kui Hitler kutsus Saksa riigi alamad 1938. aastal waterlandi, kinkis noormees oma akvarellikarbi mulle. Mind tiivustas soov tema moodi maalida ja see andis mulle nii palju elueliksiiri saada kunstnikus, ehkki alguses pidin hoidma oma unistust kiivalt saladuses.»
Kuna tüdruku äriinimestest sugulased oleksid kreepsu saanud, ei avaldanud ta keskkooli lõpuni oma tulevikuplaane. Lola Liivati vanemad olid küüditatud ja ta elas Tartus onu juures. Kui abiturient teatas, et kavatseb kunstiinstituuti astuda, pidi ta pärast lühikest mõtete «vahetust» onuga kohvri pakkima ja suunduma ööseks pinginaabrile külla. Järgmisel päeval üürisid tüdrukud Emajõe tänaval endale toa.
Onu pidas pikka aega viha, aga tädi leppis kohe ära ning kui kunstitudeng ei saanud stippi andis esimesel aastal, andis talle talveks koti kartuleid ja 3liitrise mannergutäie sulatatud rasva.
«Ma ei jätnud jonni, õppisin edasi ja järgmisel aastal sain stippi ning hakkasin paremini elama,» kõlab Liivati tagasivaade.
Eestimeelse nõukogudevastase kontranoorena ei suutnud ta võõrvõimu taluda ning oli esimestel kursustel kohutavalt õnnetu, kui pidi kuulama marksismi-leninismi loenguid, mida pidasid Venemaalt tulnud lektorid. Aga siis soovitas tema ülikoolis õppiv lapsepõlvesõbranna Liia leida endale midagi muud, mainis Nietzschet ja saatis kunstnikuhakatise raamatukokku otsima «Nõnda kõneles Zarathustra».
«Imekombel saingi seda teost laenutada, kuigi aasta oli 1948, aga kõikjalt polnud veel jõutud ära korjata keelatud teoseid,» räägib Liivat.
«Ma lugesin ööd läbi Nietzsche «Zarathustrat» ja sain elada. See oli minu piibel ja ma võisin loengus marksimi-leninismi jura kuulata… Nietzsche pani põhja ja tänu «Zarathustrale» hakkasin käima mööda antikvariaate, kui mingi raha kogunes, ja ostsin saksa filosoofi werkesid…
Lõppude lõpuks vahetasin «Zarathustra» pildi vastu, sest laenutatud raamatu pidin kokku tagastama. «Zarathustra» on ka praegu minu piibel, sest mind ta hoiab, mind ta toidab,» nendib Lola Liivat, kes eksponeerib «Ajendatud olulisest» näitusel maali «Nietzsche mõjul». Samas leidub ka teos «Wagneri jõul».
«Kui Nietzsche mind äratas ja hoidis, siis Wagner andis mulle jõudu. Wagnerit on mul ka praegu vahetevahel vaja ja ma siis ma kuulan tema plaate.
Praegu loen huviga viimati eesti keeles ilmunud Nietzsche «Moraali genealoogiast». Võtan sealt tükisese ja lähen maalima,» räägib kunstnik, kelle sõnul tema tööd teevad ennast ise, loovad ennast ise. «Mina olen ainult tööriist, kes keskendub pilditeemasse meeleheitlikult, kogu täiega.
Minu elukogemused spetsialistina on sellised, et kavandil võid ennast raista, aga oma viimast vaimset jõudu peab hoidma, et see ei lahtuks. Kontsentreerumine võib võtta päevi ja kui olen nii palju kogunud, et enam ei kannata, hakkan tööle. Pean olema selles pinges, et välismõjud mind ei sega,» avab Liivat oma teoste tagamaad.
Noore Lola, neiupõlvenimega Makarov, loometee tähtsaim sündmus on olnud kohtumine USA abstraktsionistide Harry ja Katherine Colmaniga, kelle action- painting’ut nägi noor kunstnik 1957. aasta noorsoofestivalil Moskvas. Sellest ajast peale on Liivat kulgenud kindlalt abstraktsionismi radadel ja tema ateljee molbertil on alati tuleku lisa unistavate siniste, tulitavate punaste ja jahedate lillade toonidega meeleolukatele kompositsioonidele, mis mõjuvad kui lõuendeile maalitud muusika.
****
Vaal galerii koostöös Feministeeriumiga ootab huvilisi laupäeval, 17. detsembril kell 13 Lola Liivati kunstnikuvestlusele. Juttu tuleb tema isiknäitusest «Ajendatud olulisest», kunstniku elust ja 60 aasta pikkusest loomingulisest käigust laiemalt. Mööda ei vaadata ka Wagnerist, Nietzschest ega naisküsimusest, kunstielust nõukogude perioodil ja mälestustest iseseisvas Eesti Vabariigis enne II maailmasõda.
Lola Liivat «Ajendatud olulisest»
Vaal galerii
kuni 22. detsembrini 2016
Lola Liivat
Sündinud 17. augustil 1928 Tallinnas
Lõpetanud 1954 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi
1954–1983 Tartu Kunstikooli õppejõud
1988–1994 Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõud
1960 Eesti Kunstnike Liidu liige
1988–1992 Tartu Kunstiühingu esimees
1997–2000 Tartu Kunstnike Liidu esimees
Tunnustused
1998 Ado Vabbe nimeline visuaalse kunsti aastapreemia
2001 Valgetähe teenetemärk
2008 Konrad Mäe preemia