Hitihoiatus romantikutele

Helmut Jänes
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
California unistused: Mia (Emma Stone) aktsioonis.
California unistused: Mia (Emma Stone) aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Mõne filmi puhul piisab üsna vähesest, et aru saada: see ongi see, mille pärast filmikunsti tasub armastada. Tekitada vaatajais imelist tunnet, mida nimetatakse filmimaagiaks ja mida ju tegelikult kinno otsima minnaksegi: selle nimel rabelevad tõenäoliselt kõik, kes filmitegemisega kokku puutuvad. Ühed rebivad ennast lõhki kõiksugu imetrikke kasutades, kuid kasu ei midagi, teistel piisab vaid sellest, et lasta ekraanile tantsima üks armunud paar ja voilà: see sõnulseletamatu «miski» on järsku olemas!

«La La Land: California unistused» on mitmeski mõttes just selline film, mis seda maagilist väikest «miskit» sisaldab. Küll üsna varjatud moel, aga see on olemas. Muidugi aitab filmi nautimisele kaasa selle retrolik ilme (kohe filmi alguses näeme levifirma 20th Century Fox 1953. aastast pärit logo), mis paneb unustama aja mõõtme.

Meil oli viimati selline film «Don Juan Tallinnas»: nüüd oleks aeg teema taas üles korjata. Tallinnas oleks mõttekas sarnane filmimuusikal üles võtta kusagil nõukogude aja järele õhkavas piirkonnas, näiteks Koplis või Kalamajas. Kujutan juba ette selle mõju, kui ekraanil laulaksid ja tantsiksid keset kunagist tööstuslinnakut meie enda armastatud staarid. Eesti keeles. Menu oleks tõenäoliselt tohutu.

«La La Landi» tegevuskoht on muidugi Los Angeles ning Hollywoodi tänavad ja klubid. Filmist õhkub nostalgiat vanade kinosaalide, ilusate riiete, suitsuste džässibaaride, krabisevate vinüülide ja ununema kippuva romantika järele. Armastust ja igatsust jagub selles filmis igale maitsele.

«La La Land» ei ole kindlasti täiuslik linateos ja seisab kaugel modernsest, 21. sajandi muusikalifilmi näitest, mida sobib iseloomustama pigem Baz Luhrmanni 15 aastat tagasi linastunud «Moulin Rouge». Ometigi, kui ma peaksin valima nende kahe vahel ja kellegi veel romantilisele kohtamisele kutsuma, kalduksin pigem «La La Landi» poole ja oleksin sealjuures üsna veendunud, et see on õige valik.

Ja üldse mitte sellepärast, nagu ei meeldiks mulle kallid ja efektsed produktsioonid. Lihtsalt «La La Landi» naiivne lihtsameelsus kaalub üles «Moulin Rogue’i» toretseva stiili. Ei pea olema ekspert märkamaks, et teose lavastaja Damien Chazelle on ise armunud. Polegi tähtis, kas ta on armunud lihtsalt filmi, muusikaližanri või kellessegi (ilmselt neisse kõigisse), aga tema tegemises on kirglikkust, mis iseloomustab armunud inimest. Ja kirega tehtud asjad mõjuvad alati.

«La La Land» on küll idealistlik muinasjutt, aga mõjub ka usutava tõsieluloona. Ma ei usu, et peamiseks põhjuseks on siin Hollywoodi ühed kallimad staarid Ryan Gosling ja Emma Stone, kes mängivad ausalt ja hea fiilinguga. Ausalt öeldes ei pea ma Goslingust kui näitlejast suuremat lugu, aga tema siiras kuju, mis meenutab pisut kurvameelset, armunud karu, mõjub siin igal juhul ehedalt.

Mulle tundub, et see miljonite naisfännide ihalusobjekt vajab tugevat lavastajakätt, siis hakkab ta ka näitlema nii, et võtab silma märjaks. Ning Goslingu tegelaskuju kohmetus on siinkohal pigem trumbiks kui miinuseks. Naised kiljuvad, et oh kui nunnu, ja mehed möönavad, et neil on staariga teatavaid sarnasusi, vähemalt seni, kuni asi puudutab lauluoskust. Asi töötab, ja niisamuti töötab ka Goslingu ja Emma Stone’i omavaheline keemia.

31-aastane Chazelle oskab üllatada. Oma eelmises filmis «Whiplash» eemaldus ta näiteks meelelahutusmaailma edulugude stereotüüpidest, pannes filmi protagonisti võitlema elu eest selle nimel, et temast saaks džässtrummar.

Nüüd teeb ta ootuspäraste sõuelementidega kirka muusikali asemel küllaltki vaoshoitult kulgeva filmi, kus jagub laulu ja tantsu täpselt niipalju, et sellest ei jõua tüdineda. «La La Land» ei ole austusavaldus üksnes suurtele muusikalifilmidele nagu «Cherbourgi vihmavarjud» või «Lauldes vihmas». See on kummardus ka 1950ndate džässile, selle muusikastiili power’ile.

Ka Goslingu tegelaskuju tahab olla justkui mees eelmise sajandi keskpaiga džässibaarist, kuid paraku annab ta sõrme bändile, mis teeb rahvale pealeminevat muusikat, ise seda täiest jõust vihates. Muidugi on selles armastusloos tugevam pool naine, kuis siis teisiti. Emma Stone’i kehastatav Mia teeb karjääri näitlejana – alal, mille poole ta on alati püüelnud, kuni ühtäkki avastab, et oleks võinud ka teisiti minna.

Ühelt poolt kaunis muusikaline muinasjutt, teiselt poolt üsna karm reaalsus – üks ei saa teiseta, ja ilmselt selline vastandamine sellesinatse filmi võlu ongi. Kuid ilmselt jääb «La La Land» filmiajalukku siiski Ryan Goslingu ilusate siniste silmade, mitte niivõrd hea lavastuse pärast. Las ta siis jääb.

UUS FILM KINOLEVIS

«La La Land: California unistused»
Režissöör Damien Chazelle
USA 2016
alates 16. detsembrist Eesti kinolevis

Arvustus avaldati esmakordselt 16. detsembril 2016

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles