Maailmas on asjad kontrolli alt väljas. Oleme info kogumisega liiale läinud – andmebaas kasvab iga kahe aastaga poole võrra, miljardid püsiühendusega objektid teavad meist rohkem kui me ise. George Orwelli fantaasia «1984» on teoks saanud, nagu paljud teisedki halvad naljad – big brother valvab meid hommikust õhtuni.
Prantslased tulevad Vabale Lavale maailma parandama
Ja meie usaldame teda – online-ostud on viimase aasta jooksul 25 protsendi võrra sagenenud. Siis selgub, et 80 protsendil ühendatud asjadest ilmnevad turvavead ja et eetilised printsiibid on suures kaablivedamistuhinas sootuks unarusse jäänud. Saladused tiritakse päevavalgele, naabrivalve on lapsemäng, big brother näeb ka kardinate taha.
Korrale kutsuda pole kedagi, ära kaevata pole kellelegi. Kui ahastuses silmad taeva poole pöörame, selgub, et jumala asemel on pilvedesse kolinud Google koos oma andmebaasidega. Väikesed lammaspilved, mis varem ingleid sõidutasid, on nüüd personaalsed cloud’id, täis infot meie endi kohta. Ja kui me ühel päeval otsustame kogu selle kraami prügikasti pressida, et korrakski selget taevast näha, võib arvuti meile öelda «Tubli!», kuid koristatud pole tegelikult midagi. Käsklus «tühjenda» on sama hea ravim kui armulaualeib pohmellis luterlasele, info ei kao pilvest mitte kusagile, ta püsib seal «igaks juhuks» kuni hetkeni, mil suvaline ilmamuutus ta sealt meile endile kaela sadada laseb.