Valdur Mikita «Radaris»: rumalad inimesed minu raamatuid ei loe

Valdur Mikita raamatu "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" esitlus Tasku keskuse Rahva Raamatu kaupluses. Foto: Margus Ansu / Postimees

Veel kolm aastat tagasi ei olnud Mikita nimi laiemalt tuntud, kuid seda kõike muutis üks raamat, mil nimeks «Lingvistiline mets». See raamat sööstis müügiedetabelites tippu, nagu ka selle mõttelised järjed. «Radar» kohtus kirjaniku ja semiootiku Valdur Mikitaga Võrumaal Läti piiri ääres ja uuris, kuidas sünnivad raamatud, mida kõik endale osta soovivad.

Lapsepõlves soovis Valdur Mikita saada loodusteadlaseks, kuid mõistis ühel hetkel, et enda väljendamiseks on kirjandus teadusest võimsam vahend. Nii ongi tänaseks päevaks kirjanikuks olemisest saanud Mikita jaoks oluline töö. Tema seni tuntuimat teost «Lingvistiline mets» on tänaseks müüdud üle 17000 eksemplari.

«Ma isegi ei mäleta, et ma oleks tahtnud kunagi kirjanikuks saada. See oli minu jaoks väga ootamatu,» ütleb Valdur Mikita.

Siin Pähni looduskeskuse lähedal metsalagendikul asub kolm hiidruuporit meenutavat rajatist. Nende autoriteks on kunstiakadeemia tudengid, kes said inspiratsiooni just Mikitalt.

«Ma arvan, et tegemist on praegu Eesti kõige kuulsama puitehitisega maailmas,» räägib Mikita metsas jalutades. «See hakkas tegelikult pihta sellisest mõttest, et kuhu veel maailmas kui mitte Eestisse peaks tegema metsaraamatukogu ja töö käigus see mõte muutus. Ta muutus selliseks kaasaegseks audioraamatukoguks.»

Selleks raamatukoguks siin on seesama Võrumaa mets ise ja raamatuteks metsa hääled.

«Ma arvan, et alguses vaikuse peale keegi ei mõelnud. RMK arvas, et ärme me ikka väga Tallinna ligidale seda asja pane, paneme kuskile sügavale Läti piiri äärde ja siis selgus, et siin on vaikust ka. See on hea ja tore,» räägib Mikita.

Mets on läbivaks motiiviks ka Mikita loomingus ja sellel on kindel põhjus. Nagu ta ühes oma raamatutest kirjutab - igas korralikus Eestimaa suguvõsas on vähemalt üks inimene veidi metsa poole. Mikita tunnistab, et oma peres on ta ise metsa poole ja käib looduses nii tihti kui võimalik. Juba varajasest lapsepõlvest saadik.

«Vist juba sündisin selle kiiksuga. Mina usun seda, et kui lapsi ei segata, siis nad hakkavad ise käima metsas. Muidugi olid piirid paigas, et kui sa oled väike, siis väga kaugele minna ei tohi,» sõnab Mikita.

Mikita sõnul on mets eestlastele nii omane

«Igal rahval või rahvakillul, kes on elanud pikalt ühes paigas, tekivad väga olulised maastikud, sellised hingemaastikud ja eestlastel on see kindlasti mets. Eesti inimene käib oma hingerahu ja oma mõtteid ikkagi korjamas metsast. Et meil kõigil, vähemalt teatud põlvkonnal on kogemus, kuidas Jõgeva kollast korvi noppida, et tegelikult me käime metsas samamoodi hingerahu ja häid mõtteid toomas, me oskame seda teha,» on Mikita kindel ning lisab, et tema ise käib metsas eelkõige hingerahu otsimas.

«Kui võimalust on, siis ma luban endale metsa minna niimoodi, et mul ei ole kaasas ei seenekorvi ega fotoaparaati ega märkmikku kuhu märkmeid teha, et see on kõige parem,» räägib Valdur Mikita.

Nii ongi metsast saanud Mikita jaoks oluline sümbol ning kolm tema viimast raamatut kannavad osana pealkirjast just seda sõna.

Hakkas lugema nelja-aastaselt

«Selleks ajaks kui ma kooli läksin, oli mul ikka mitusada raamatut läbi loetud. Minu meelest kõik lapsed sünnivad väga targana aga häda on selles, aga kui nad lähevad kooli, siis vähemalt pool sellest tarkusest on juba läinud. Mul on selline väike hüpotees ka, miks Eesti lapsed on nii targad. Üks on muidugi meie kuulus haridussüsteem, PISA testid ja nõnda edasi. Aga võib olla ka selline väga hea mitteformaalne haridussüsteem - mets ja raamatud, mis kindlasti on kasvatanud seda tarkust,» räägib Mikita.

Lugemise kõrval alustas Mikita juba eelkooliealisena ka oma esimese raamatu kirjutamist.  

«Toona olid Kohila Paberivabriku 96-lehelised kaustikud, ma sain selle kusagilt ja hoidsin seda oma esimese romaani jaoks. Ma hakkasin seda romaani kirjutama, peategelane oli üks orav ja see mõte kiilus kinni esimese lehe ülemises otsas. Ja kõige rohkem oli mul kahju sellest kaustikust, sest ma olin terve uhke kaustiku ära raisanud selle peale. Selline esimene kirjaniku katsetus oli mulle tohutu pettumus,» meenutab Mikita oma esimest kirjutamiskatsetust.

Mikita on pärit Suislepast, ta oli pere keskmine laps ja ainus poiss. 1992. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli ja temast sai bioloog. Kaks aastat hiljem kaitses Valdur Mikita aga juba Tartu Ülikooli semiootika osakonnas magistriväitekirja. Ta on olnud õppejõud ja töötanud ka ravimifirmas turunduse alal. Kolmekümnendates leidis Mikita siiski tee tagasi kirjutamise juurde.

«Ma hakkasin kirjutama üsna hilja. Pigem mulle meeldib mõelda ja tunda. Kirjutamine on pigem selline pinnavirvendus, kirjutamine, eriti eesti keeles, ei ole lihtne asi. Ma millegipärast arvan, et kui meil oleks selline piltkiri, siis me suudaks palju paremini oma mõtteid väljendada,» on kirjanik kindel.

Tänaseks on ta avaldanud 10 raamatut. Neist viimased kolm on eriti sooja vastuvõtu osaliseks saanud, kuid autori enda sõnul ka kõige keerulisemad kirjutada.

«Ma elasin nende raamatute lugu läbi enda. Et kirjutasin öösel, kirjutasin päeval. Ma olen selline väga kirglik kirjutaja. Ma usun, et head tekstid sünnivad alati kõhutunde pealt, et mõistusega ei ole loomingus väga palju teha. Hea looming sünnib niimoodi, et mõistust on seal vähe ja sellist vaistu ja kõhutunnet on hästi palju,» selgitab Mikita oma loomingu kirjutamise tagamaid.

Kes vähegi Mikita tekste lugenud, ilmselt mõistab - kõik, mis sa sealt loed, on ülimalt intensiivne ja järjest lugeda väga pikalt ei kannata. Seda teab ka Mikita ise.

«Tunnistan ise, et need on raamatud, mida üle paari kolme lehe eriti lugeda ei saa, siis ta tekitab sellise väikese mürgistuse. Enda jaoks ma olen sõnastanud hea raamatu või hea mõtte niiviisi, et hea raamat on see, kui sa ei suuda seda enam edasi lugeda, sa pead selle kinni panema. Sa pead minema metsa, mööda tuba ringi kargama. Hea mõte on see, mis läheb varbasse ja hakkab surisema,» selgitab Mikita ja lisab, et tema raamatuid peaks lugema tagant poolt ettepoole.

Mikita nendib omaenda raamatuid lehitsedes, et neid on tõepoolest keeruline lugeda.

«Õudne on lugeda enda kirjutatud raamatuid - ma vihkan seda. Mul on kaks tunnet mõne mõtte kohta. Väga piinlik öelda - tundub, et on peaaegu geniaalne ja mõni mõte on nii õudne, et ma saan sellise trauma, kui ma loen seda, et miks ma pidin niimoodi kirjutama. Need kaks äärmust,» mõtiskleb Mikita.

Kui küsida, kes on Mikita suurim fänn, hakkab mees naerma: «Oi see on küll hea küsimus. Ma arvan, et tark inimene. Ma arvan, et rumalad inimesed minu raamatuid ei loe.»

Professor Tartu ülikoolis

Mikita ei ole siiski ainult kirjanik. Sel sügisel sai temast Tartu ülikooli vabade kunstide professor, kelle loengusari “Mõtterännak eestlaste elutundest” on nii populaarne, et vabadest kohtadest on alati puudus.

«Eks ma pean tunnistama, et sellise tüüpilise introverdina sellist suurt auditooriumi loengut pidada minu jaoks on olnud alati üsna selline raske ettevõtmine. Introvertide jaoks üks selliseid suurimaid hirme on avalik esinemine. Kui uskuda biolooge, siis see on tekkinud sellest, et on ainult üks situatsioon evolutsioonis, kui sind vaatavad võõrad inimesed, see tähendab, et keegi tahab sind ära süüa. Ja ainus reaktsioon, mõistlik reaktsioon, mis inimesel tekib, on see, et põgene,» muigab Mikita.

Sissepoole elava inimesena nõuab avalik esinemine Mikitalt alati suurt pingutust. «Ma suudan ekstraverdina näidelda väga kenasti kuskil kaks-kolm tundi, siis ma jooksen tühjaks. Siis ma pean minema kuhugi, kus ei ole inimesi ümberringi, siis ma laen oma patareid täis ja siis ma saan jälle ekstraverti mängida,» selgitab Mikita.

On aeg meie vestlus seal Võrumaal lõpetada.

«Vajutasin oma ekstraverdinuppu siin põlveotsas, vajutan välja tagasi,» naerab kirjanik intervjuu lõpus.

Ent seda nuppu tuleb tal täna veel Tartus korra kasutada - õhtul on Mikital ees tema loengusarja viimane loeng - «Hümn sääsele, karule ja mesitarule». Saal on täis, sest uksed on avatud kõigile.

«Täna on meil selles mõttes natukene eriline mitmeski mõttes. Esiteks on meil täna viimane loeng. Mis saab olla suurim rõõm üliõpilasele. Ja nüüd ma mõistan - kas saab olla suuremat rõõmu õppejõule, kui tal on viimane loeng,» võtab Mikita auditooriumi ees sõna ning kõik naeravad.

Oma viimases loengus keskendub Mikita autobiograafilisele elemendile.

«Mõtlesin, et selline väike edevuse noot viimase loengu esimeseks slaidiks võib ju olla. See on üks mu armsamaid lapsepõlvepilte. Raske nüüd öelda, mis seal nii väga armsat on. Selline ohtlik situatsioon, kus väike põnn istub isaga kaevurakke peal, millest ma järeldan, et ema läheduses ei olnud,» paneb taas Mikita kuulajad naerma.

Ja mis Mikitale kirjanikuna eriliselt meeldib - eestlasele meeldib lugeda: «Ma usun seda, et lugemine on kõigist kunstivormidest kõige unenäolisem. Selles on midagi natukene nagu šamanistlikku ja ma arvan, et sellepärast ta meeldib Eesti inimestele ka. Ma olen ka veendunud, et kui vaadata väga suurelt, siis eestlased, ma usun, siis eestlased on üks enim lugev rahvas maailmas. Me peame seda tunnistama ja uhked olema. Et meist on saanud selline maailma lugemiskultuuri lipulaev.»