/nginx/o/2016/12/21/6195335t1h112d.jpg)
Andrei Hvostov tsiteerib oma kohati jõhkras ja julmas, aga ometi katartilises arenguromaanis «Šokolaadist prints» raamatu motona Tiit Pääsukese lauset: «Kõik, mis on hea, on valgustatud. Kõik, mis on huvitav, on varjus. Miks?»
Palju õnne, Tiit Pääsuke 75
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanik, kes harutab lahti kurjuse kujunemislugu klassikalises kirjanduslikus vormis, milleks on romaan, tõdeb sarnaselt kunstnikuga, kes vaeb harva esineva järjekindlusega süvitsi minemise võimalusi klassikalises maalis: pole valgust varjuta, nagu pole inetust iluta.
Meediumiülese globaalse tundlikkuse muutuvaid kehandeid kompival nooremal kunstil on Pääsukest raskem mõista kui sõnakujundi loomise traditsiooni suhtes tolerantsemal verinoorel kirjanikul Hvostovi. «Äkki Ta ei taha maalidesse kaasa tuua seda, mis ei ole jääv. Äkki kasutab Ta maale selleks, et hästi öelda, mitte kehvasti?» küsib Tiit Pääsukesest kirjutav Mihkel Ilus ja möönab, et tõenäoliselt peitub Pääsukese igavikuväärtustest kõnelevas loomingus valguse ja värvi märkamisest ja nautimisest lähtuv võrdsuse-eetika. Vanemat kolleegi mõista ja mõtestada püüdev noor kunstnik tunnistab samas, et niisuguse tõdemuseni jõudis ta eneselegi üllatuslikult sõnaliselt arendatud mõtte kaudu.
Võib-olla pole kaugel aeg, mil me ei vaja enam tõlkeid, ei keelest keelde ega sõnast pilti. Paraku praegu pole see nii. Ja kes teaks seda paremini kui täna 75-aastaseks saav Tiit Pääsuke, kes valdab mõlemat – nii sõna- kui ka pildikunsti. Mis on muutunud aastatega, mil end maalijana kunstiajalukku kirjutanud mehe professionaalne sära keeldub tuhmumast? Võib-olla see, et «elusus» iseloomustab aina rohkem nii tema loomingut kui ka elu, mis nihkuvad teineteisele aina lähemale just nagu uudishimu ja naudingki. Võib-olla see, et kunagi nii kohalolevad naised, need võluvad Europed tema piltidel taanduvad aina enam sarvedega taevast torkivate Zeuside ees. Võimalik, et kunstnik on õrnalt juhatanud naise oma päriskoju: sügavale looja sisemusse, sest on veendunud, nagu Mati Unt oli, et mida rohkem teisesoolisust vemmeldab su veres, seda väekam ja võimekam sa oled.
Täna kell 19 esilinastub Tallinna kinos Artis ka Peeter Urbla dokumentaalfilm «Tiit Pääsuke ja tembitud värvid».