Don Juan peegelduste püünises

Viiuldajast saadetud kurat Diavolo. Foto: Alan Proosa

Itaallane Giorgio Madia on Vanemuisele hea sõber, kes näitab seal juba kolmandat korda lavastajaloomingut. Tema ballett «La Dolce Vita», mis tugines Fellini filmimaailmale, oli nutikas ja jäi meelde eredate sketšitaoliste karakteritega. Teine oli ooper «Carmen», mis saanud kiita erinevate komponentide eduka liitmise ja ühismänguga. Ning nüüd siis «Don Juan».

Madia lugu don Juanist raamistab viiuldajast saadetud kurat Diavolo, kes vastandub juba tumeda nahavärvi tõttu muule seltskonnale. Kurat on tegelane, kes lahutab stseenid üksteisest, lisab neile oma kommentaari või paneb punkti. Nagu «La Dolce Vita», on ka «Don Juan» üles ehitatud terviklikele episoodidele nimitegelase elust, väljavalgustatud hetkede reale, mitte kulgemisele mööda kindlat trajektoori.

Episoode punkteeriv Diavolo kehastab lavastaja sõnul Don Juani (aga ka teiste tegelaste) täitmatut ja viljatut iha üha uute ja uute seikluste järele, mis hakkavad lõpuks korduma ja saavad sellega iseenda vastandiks. Põnevus muutub igavuseks, üks naine on äravahetamiseni sarnane teisega, duett ühe daamiga ei erine olemuselt ega iseloomult kuigivõrd tantsust teisega, kehade tasandile jääv erootiline nauding ammendub.