Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/22/6198233t1h5690.jpg)
/nginx/o/2016/12/22/6198393t1h3b45.jpg)
Itaallane Giorgio Madia on Vanemuisele hea sõber, kes näitab seal juba kolmandat korda lavastajaloomingut. Tema ballett «La Dolce Vita», mis tugines Fellini filmimaailmale, oli nutikas ja jäi meelde eredate sketšitaoliste karakteritega. Teine oli ooper «Carmen», mis saanud kiita erinevate komponentide eduka liitmise ja ühismänguga. Ning nüüd siis «Don Juan».
Madia lugu don Juanist raamistab viiuldajast saadetud kurat Diavolo, kes vastandub juba tumeda nahavärvi tõttu muule seltskonnale. Kurat on tegelane, kes lahutab stseenid üksteisest, lisab neile oma kommentaari või paneb punkti. Nagu «La Dolce Vita», on ka «Don Juan» üles ehitatud terviklikele episoodidele nimitegelase elust, väljavalgustatud hetkede reale, mitte kulgemisele mööda kindlat trajektoori.