10+1 vinget jõulufilmi neile, kel «Visast hingest» villand
Lisatud treilerid, kaks filmi täismahus!

«Jõulueelne õuduslugu» («The Nightmare Before Christmas» 1993)

FOTO: Kaader filmist

Raske on pühade ajal teleripuldi nuppu vajutada ilma, et ekraanile vupsaks maikasärgis Bruce Willis või pidžaamas Macaulay Culkin. Kellel nendest traditsioonilistest jõulufilmidest kõrini, neile soovitab filmikriitik Ralf Sauter kümmet tähelepanuväärset jõulufilmi, mida Eesti telekanalid meile ei näita. Lisatud treilerid, kaks filmi täismahus!

«Vaimude kättemaks» («Scrooged» 1988)

Charles Dickensi maailmakuulsa «Jõululaulu» kaudses kaasajastatud ekraniseeringus kehastab «Tondipüüdjatest» tuntud koomik Bill Murray küünilist telejaama juhti, kes ei taha teiste inimestega isegi jõuluajal tegemist teha. Pühad muutuvad mehe jaoks tõeliseks põrguks, kui välja ilmuvad kolm vaimu, et talle piinarikkalt õpetusi jagada. Musta huumoriga vürtsitatud fantaasiafilmi panevad hõõguma talendikad osatäitjad (ebatavaliselt mürgise Murray kõrval astuvad siin üles ka “Indiana Jonesi” seeriast tuntud Karen Allen ja Robert Mitchum) ning vigurväntadest tegelastele kantud vägev grimm, mille eest pälvis film Oscari nominatsiooni. Dickensi jutustuse hinnatuim ekraniseering pärineb aga 1951. aastast.

«Mustad jõulud» («Black Christmas» 1974)

Kuigi slasheržanri klassikasse kuuluv «Mustad jõulud» oluliselt edukamaks osutunud «Halloweeni» varju jäänud on, armastavad seda üksmeelselt kõik tulihingelised õudusfilmifännid. Loo keskmes seltskond lumest ümbritsetud õpilaskodus elavaid neide, kelle ühist jõulurahu rikub regulaarselt helistav maniakk. Kõned muutuvad üha sagedasemaks ja psühhopaadi arusaamatud häälitsused häirivamaks, kuid tütarlapsed ei näe põhjust kartmiseks… kuni ükshaaval surema hakkavad. Pinge kasvab ja kasvab kuni unustamatu lõpupuändini, mis paljastab, et salapärane hullumajast plehku pannud helistaja viibib peategelastele lähemal kui esialgu paistis. 2006. aastal valmis «Mustadest jõuludest» ka uusversioon, mis 1974. aasta originaaliga kuidagi konkureerida ei suuda.

«Jõulueelne õuduslugu» («The Nightmare Before Christmas» 1993)

Meistrimees Henry Selicki («Coraline») käe all valminud muusikalise nukufilmi loo mõtles välja armastatud Tim Burton, kelle sünge fantaasia töötas meeldejääva välimusega peategelast Jack Skellingtoni ja teda ümbritsevat tontlikku maailma välja mõeldes täistuuridel. Kui palju on üleüldse filme, mis korraga pühendatud nii Halloweenile kui jõuludele? Tänapäeval, mil kinodes domineerivad arvutis loodud multikad ning nukufilmide lippu hoiab üleval vaid stuudio Laika («Kubo ja kaks pillikeelt»), mõjub maagiast pakatav «Jõulueelne õuduslugu» seejuures ka vahva nostalgiapommina.

«Lumemees» («The Snowman» 1982)

Inglise sulemehe Raymond Briggsi samanimelisel lasteraamatul põhinev pooletunnine animafilm räägib südantlõhestava loo poisist ja tema ehitatud lumememmest, kes võluväel ellu ärkab. Viimane viib poisi teekonnale, mida kumbki kunagi ei unusta, kuid pikaajalisteks sõpradeks pole neil võimalik saada, sest ükski lumemees pole igavene. Suurbritannias saavutas animaator Dianne Jacksoni (kes aitas kaasa ka The Beatlesi filmi «Kollane allveelaev» valmimisele) loodud lühifilm koheselt suure populaarsuse, pälvides ühtlasi Oscari nominatsiooni parima lühianimafilmi kategoorias. Ehkki vaid pool tundi pikk, paneb «Lumemees» ka kõvemast puust vaataja paar pisarat poetama. Kes oskaks arvata, et ühe elava lumememme lugu nii hinge saab minna?

«8 naist» («8 femmes» 2002)

Auhindadega pärjatud prantsuse filmitegija François Ozoni rikkalikus mustas komöödias «8 naist» astub üles uhke plejaad sarmikaid staare, nende seas Catherine Deneuve, Ludivine Sagnier, Isabelle Huppert jt. Mainekatel festivalidel võidutsenud jantlik mõrvalugu mõjub tõelise delikatessina filmigurmaanile, kelle meelt «Üksinda kodus» lahutada ei suuda. Kuna tänavune Pimedate Ööde Filmifestival tegi kummarduse prantsuse komöödiale, annab «8 naist» võimaluse samal lainel jätkata ja ennast samaaegselt jõulumeeleollu viia, sest lugu leiab aset just pühade ajal.

«Teretulemast perekonda» («The Family Stone» 2005)

Piinlikest momentidest pungil südamlikku situatsioonikomöödiat «Teretulemast perekonda» pole selle ilmumisele järgnenud aastatel kodumaistelt telekanalitelt iga-aastaselt näha saanud. Igaühele, kes pidanud tuttavaks saama uue kallima perekonnaga ja isegi kogu täiega pingutades midagi ikkagi vussi keerata suutnud, pakub just niisugust olukorda kujutav «Teretulemast perekonda» küllaga äratundmisrõõmu. Filmi lõpp, kus jõuluaegne perekondlik koosviibimine täielikult kontrolli alt väljub, ajab lausa hüsteeriliselt naerma. Filmis mängivate staaride seas äratab enim imetlust Diane Keaton, kes pole käesoleval sajandil mahlasemaid rolle saanud.

«Jõulutont Krampus» («Krampus» 2015)

Mullu kinodesse tulnud «Jõulutondist Krampus» saab mõelda kui suurepärasest alternatiivist kõiki surmani ära tüüdanud menukile «Üksinda kodus», sest lugu on suhteliselt sarnane: nagu Kevin McCallister, hakkab Maxi-nimeline poiss protesteerima nii jõulude kui oma perekonna vastu ning peab seejärel kaitsma ööpimedusse mattunud kodu ohtlike ründajate eest. Käesolevas filmiks ründajateks aga hulk üleloomulikke olendeid eesotsas koguka jõulutondi Krampusega, kes soovib pereliikmed ükshaaval alla kugistada nagu piparkoogid. Lisaks stiilselt ellu äratatud monstrumitele on «Jõulutont Krampuses» peidus hulk teravaid võllanalju ja õpetlik sõnum.

«Ime 34. tänaval» («Miracle on 34th Street» 1947)

Paljude poolt läbi aegade parimaks jõulufilmiks nimetatud «Ime 34. tänaval» jutustab südamliku loo kauplusesse jõuluvana mängima palgatud mehest, kes väidab, et ongi päris jõuluvana, pannes kõiki kahtlema tema vaimses tervises. Kas rõõmsameelne habemik tõtt räägib või mitte, üritatakse välja selgitada kohtusaalis. Kolme Oscari vääriliseks tunnistatud hell must-valge draama tuletab meelde jõulude tõelise olemuse ning selgitab, miks jõuluvanale ikkagi kirjutada tasub. 1994. aastal ilmus klassikalisest filmist värviline modernsem uusversioon, kus hulluks peetavat taati kehastab meie seast paar aastat tagasi lahkunud Richard Attenborough.

«Paharetid» («Gremlins» 1984)

Fantaasiaküllane kaheksakümnendate kassahitt väikestest veidratest elukatest, kes linnas valla pääsevad ja täieliku kaose korraldavad, on jõulumeeleolu üleval hoidnud üle 20 aasta. Kuna plaanitakse veel üht «Paharettide» jagu, on tänavu sobiv aeg pöörasele õuduskomöödiale pilk veelkord peale heita. Üks meelelahutuslikumaid filme, mis Steven Spielbergi produktsioonfiirma Amblin tootnud on.

«Narkari jõulud» («The Junky’s Christmas» 1993)

Ainult friikidele! Kuidas näevad välja ühe põhjakäinud uimastisõltlase jõulud, annab mõista narkomaaniat läbi ja lõhki tundnud biitniku William S. Burroughsi novelli põhjal valminud morbiidne lühianimafilm, kus Burroughs omaenda sulest pärinevat teksti peale loeb. Mõjuv doos tragikoomilist jõulutemaatilist õudust. Ei imestaks, kui see fentanüülisõltlaste eestkostja Kaur Kenderi lemmikjõulufilmide hulka kuuluks. Siinkohal on väärt meenutamist ka Irvine Welshi raamatul baseeruv «Kõnts», kus James McAvoy poolt mängitud politseinik pühi üksinduses ja narkojoobes mööda saadab.

Postimehe kultuuritoimetaja Hendrik Alla lisab Sauteri soovitustele veel omalt poolt ühe filmi.

«Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele» («Rare Exports: A Christmas Tale» 2010)

Mis on Soome kõige tuntum, ajatum ja edukam turundus- või ekspordiartikkel teavad vist küll kõik. Ei, ei see pole kindlasti ei kummikud, taskutelefon, suusahüppajad ega ammugi mitte kliima. Loomulikult on see üks punase kuue ja halli habemega meesterahvas kaugelt Põhjast. Noore ja andeka režissööri Jalmari Helmanderi filmis teeb võrratu rolli eesti näitleja Peeter Jakobi.

Tagasi üles